Koostöö lapsevanemaga ja info pakkumine

Loe rohkem taustavestluse kohta.

Kui kooli tuleb rändelaps, ei õpi Eesti koolis käima mitte vaid õpilane, vaid terve tema pere. Kui pere on hiljuti Eestisse kolinud, on lastevanematel palju asju, millega korraga toime tulla, aga ka siis, kui pere on Eestis olnud mõnda aega, võivad teises riigis hariduse omandanud lapsevanemale paljud asjad üllatavad olla. 

Koostöö lastevanematega ja vastastikune infovahetus võib olla otsustava tähtsusega selles, kuidas laps koolis hakkama saab. Paljude vanemate jaoks võib aga olla täiesti uus ka üldine kontseptsioon kooliga koostöö tegemisest ning nad ei ole kindlad, millised võiksid olla kooli ootused perele. 

Paku lastevanematele infot! 

Sageli unustame, et asjad, mis meile on iseenesestmõistetavad või lihtsalt välja selgitatavad, on uussisserändjale tundmatud ja info nende kohta raskesti leitav.

Seepärast on oluline lapsevanemale algusetapis võimalikult lihtsalt ja põhjalikult infot pakkuda. 

Töös uussisserändajatega kehtib levinud ütlus, et eeldamine on kõikide ebaõnnestumiste „ema“. Seepärast ei tasu eeldada, et pere midagi juba teab, ja pigem selgita rohkem kui vähem. Samas on seda teinekord lihtsam öelda, kui teha, sest paljud asjad tunduvad iseenesestmõistetavad ja kipuvad meelest minema. Oleme koondanud kokku teemad, mis on aastate jooksul lastevanemate ja koolidega rääkides korduvalt esile kipuvad kerkima. Mõnedes koolides räägitakse nendest teemadest orientatsioonitunnis, ent enamasti kõiki ei ole võimalik lühikese  ajaga lahti rääkida, seega paratamatult jääb osa infost õpetaja edastada. 

Samas, kuna kõiki asju ei saa kunagi ette ära rääkida, on kõige olulisem see, et lapsevanemal oleks selge arusaam, kelle poole ta mingi info saamiseks võib pöörduda! Uusisserändajatest lastevanematega suheldes on meie kogemuse kohaselt üks sagedasemaid muresid see, et lapsevanemad ei ole kindlad, kelle käest infot minna küsima, lisaks tunnevad paljud, et nad on õpetajale tüliks ja ei julgegi minna küsima.  Vanema toetamiseks tasub teda kindlasti julgustada, samuti tasub kaaluda Vira ettepanekut (all) kaasata protsessi teisi lapsevanemaid, kui võib oletada, et nad leiavad ühise keele, milel suhelda (nt inglise keel).

Info pakkumise viisid

Infot saab pakkuda erineval kujul ja all on toodud erinevate info pakkumise viiside plussid ja miinused. Üks tõhusamaid viise on pakkuda uussisserändajatest lastevanematele infot suuliselt, põhipunktid aga korrata üle kas paberil, faili või lingina, et saaks uuesti üle vaadata, vajadusel tõlkida jms.  Siiski oleneb valik alati konkreetsest olukorrast ja võimalustest ning kõik valikud toimivad, kui teada nende eeliseid ja kitsaskohti ning nendega arvestada”

Vestluse võib läbi viia üks-ühele, nt klassijuhataja enda klassi uute lapsevanematega. Igasuguse vestluse eelis on see, et see aitab ka luua suhet ja usaldust pere ja kooli vahele, samuti saab küsimusi jooksvalt täpsustada. Vestluse kitsaskoht on see, et tuleb leida ühine keel, mida osatakse rääkida. Samuti võib vestluses öeldu lihtsasti ununeda.

NB! Vesteldes või esitlust tehes kasutage võimalikult lihtsat ja inimlikku keelt ning hoiduge ametlikust keelepruugist, mis võib väiksema keeleoskusega vanematele olla keeruline mõista. Kui vestlus toimub tõlgi vahendusel ja sa ei ole tõlgiga enne kuigipalju töötanud, tutvu tõlgi kasutamise põhimõtetega, see teeb protsessi lihtsamaks ja efektiivsemaks! 

Infot saab pakkuda kirjalikult, kas veebilingina (nt Google Docs lingina või lingiga kooli kodulehele), e-mailiga saadetava failina, väljaprindina vm. 

Kirjaliku info eelis on see, et isegi kui vanemad ei räägi kuigi hästi seda keelt, milles infot pakutakse, võivad nad kas proovida leida kellegi, kes aitab tõlkida või kasutada tõlkeprogramme. Eelis on ka see, et vanemal on võimalik infot saada ka siis, kui ta orientatsioonitundi ei saanud tulla, samuti annab see võimaluse infoga hiljem uuesti tutvuda või nt arutada mõne kohaliku tuttavaga, mida saadud info tähendab.

Kirjaliku info nõrk külg on see, et paljude vanemate võib pelgalt kirjaliku info saamine olla harjumatu ja mõistmiseks keeruline, samuti on raskem täpsustusi küsida. Kirjalik info on ka “külmem” ja anonüümsem, st see ei aita nii hästi luua sidet kooli ja pere vahele kui vestlus. Meie praktikas on juhtunud ka seda, et vanematel on vähene kirjaoskus enda emakeeles ja neil on raske pikemat teksti lugeda (või ei oskagi nad seda teha), mis tähendab, et teksti tõlkeprogrammide abil tõlkides

NB! Kirjalikku infot võiks eesti keelt mitte oskavatele vanematele pakkuda pigem inglise keeles, sest enamasti annavad tõlkeprogrammid (nt Google Translate) inglise keelest teistess ekeeltesse tõlkides märksa täpsema teulmuse kui eesti keelest. tõlkides. Samuti on nt vaid dari keelt rääkivadl vanemal lihtsam leida abi enda tutvusringkonnas inglise keelest tõlkimisel, kui eesti keelega. 

Play Video

Vira ettepanek: kool võiks aidata saada kontakti teiste vanematega

Pea kõikidel uussisserändajatest lastevanemate ees on väljakutse, kuidas leida endale uues riigis võrgustikku. Kool on selleks selleks üks loomulikumaid kohti. Juba kontakt teiste rändelaste vanematega on suureks abiks, aga enamgi veel on seda kontakt kohalike vanematega. Kohalikud vanemad muutuvad ressursiks, mis lihtsustab nii vanema kui ka õpetaja elu: teistelt vanematelt saab küsida üle, kui laps millestki aru ei saanud, küsida, kuidas on kombeks teha jpm. Mõnikord on lapsevanemal ka psühholoogiliselt lihtsam paluda selgitust teiselt lapsevanemalt, mitte õpetajalt, sest sageli kardavad lapsevanemad õpetajat tülitada, teise lapsevanemaga ollakse võrdsemal positsioonil. 

Samas on paljude vanemate jaoks raske hakata võõraste inimeste käest abi küsima, eriti kui nad ei tea, kas teised vanemad oskavad nendega ühist keelt (nt inglise või vene keelt) ja kui neid ei ole tutvustatud.

Seetõttu on väga tervitatav, kui koolis saaks aidata esimese sammu ära teha. Näiteks saaks klassijuhataja teistelt vanematelt küsida, kas keegi oleks nõus olema kontaktiks uutele vanematele ja kui selliseid on, siis tutvustada neid omavahel. Ka orientatsioonitundi võib kutsuda võõrkeeli kõnelevad Eesti lapsevanemad, kes oleksis nõus uusi vanemaid veidi aitama.

Õpilassõbrad

Klassi kaasamine uue õpilase toetamisse on kasulik kõigile, see

  • aitab vähendada õpetaja koormust uue lapse toetamisel, sest see on suur töö;
  • selles protsessis loob uus õpilane suhteid klassikaaslastega;
  • õpilassõprade süsteem suurendab klassi ühtekuuluvustunnet – ja vähendab lõppkokkuvõttes pingeid;
  • vähendab uue lapse üksildustunnet, võimaldab paluda abi nii igapäevakõsimustes kui ka nt õppetöös kasutavate materjalide mõistmisel jne.
Mida saavad teha teised õpilased?

Kaasõpilaste kaasamiseks rändelapse toetamisse on erinevaid viise – mõnikord määratakse üks õpilane, kes teatud aja jooksul kannab hoolt lapse eest, vahel antakse see ülesanne väiksele grupile. Õpilastel võib olla erinevaid rolle, näiteks

  • tutvustada koolimaja (saab teha ka siis, kui puudub ühine keel),
  • rääkida koolielust (kas mõnda ühist keelt kasutades või kui õpilased on valmis mänguliselt lähenema ja keelevabalt seletama, siis piltide, žestidega jm),
  • aidata uuel õpilasel maja peal liikuda (konkreetne õpilane teab, et täna on tema ülesanne aidata uuel lapsel õigesse ruumi jõuda),
  • aidata tunnis toimuvast paremini aru saada. 

Taani õpilasmentorid



Nexø Paradisbakkeskolen Taanis on kasutuses „Klassisõprade süsteem“. Nexø koolis alustab enamik uussisserändajaid intensiivse keeleõppega ja nad osalevad oma põhiklassi üldistes tegevustes vaid osaliselt. Selleks, et side klassiga tugevam oleks, saab uussisserändaja endale klassis kaks sõpra, kes tulevad talle järgi tema keeleõppeklassi. Nad lähevad temaga koos põhiklassi, istuvad tema kõrval aines, milles uussisserändaja osaleb, ja aitavad teda ka praktiliselt õppega – nt ülesannete lahendamisel või kordavad saadud infot, et ta paremini aru saaks.

Uussisserändajate õpetaja Annika Bayskov sõnul on oluline hoida klassisõprade protsessil silm peal ja aeg-ajalt klassisõpru vahetada. Nii saavad kõik klassi õpilased selle rolli ära proovida, see muutub ühiseks vastutuseks ega muutu õpilastele liiga koormavaks. See aitab ka uuel lapsel erinevate klassikaaslastega tutvuda.

Nii uussisserändajad kui ka teised lapsed on süsteemiga hästi kaasa tulnud ja sageli arenevad sellest omavahelised sõprussuhted. Sellisel moel aitab süsteem uuel õpilasel nii kooli paremini orienteeruda ja õppetöös toime tulla, arendab keeleoskust, lisaks aga toetab ka sotsiaalset kohanemist.

Allikas: Flugtningebørn in Folkeskolen, Center for Udsatte Flugtninge/DFH (2016)

Kooli ja haridussüsteemi tutvustamine

Koostöö lastevanematega ja vastastikune infovahetus võib olla otsustava tähtsusega selles, kuidas laps koolis hakkama saab. Teises riigis hariduse omandanud lapsevanemale võivad Eesti koolis paljud asjad üllatavad olla, ja isegi sarnastest riikidest pärit vanemad, kes on Eestis juba mõnda aega elanud, ei oska alati arvata, millised võivad olla kooli ootused perele. 

Mitmed uuringud, mis analüüsivad Eesti koolide kogemusi uussisserändajatega, toovad välja, et haridustöötajad leidavad, et uussisserändajad võiksid rohkem teada Eesti kooli toimimist ja norme; samal ajal on vähe koole, kus neid uussisserändajatele seletatakse. Pikema uussisserändajate õpetamise kogemusega Eesti koolides on aga teadmine, algul tasub võtta aega, et uudtele peredele kooli toimimsest rääkida, sest see aitab edukalt hilisemaid möödarääkimisi ja negatiivseid tundeid ennetada. 

Me oleme sellest aru saanud, et mida põhjalikumalt me teeme selle eeltöö ära, seda lihtsam meil on pärast.

Anu Luure, Tallinna Lilleküla gümnaasium
Orientatsioonipäev

Orientatsioonipäev või orientatsioonitund on hea viis tutvustada uutele lastevanematele Eesti kooli, luua side uue perega ja panna alus usalduslikule suhtele. Kui orientatsioonitunnis on mitu peret korraga, on eeliseks, see et osalejad kuulevad ka teiste vanemate küsimusi, sh neid, mille peale nad ise ei tuleks.

Samas võib orientatsioonipäeva ette valmistades olla teinekord keeruline ette mõelda, mida kõike uussisserändjatest pere ei pruugi teada, sest paljud asjad tunduvad iseenesestmõistetavad.

Seepärast oleme kokku koondanud info orientatsioonipäeva ülesehituse, võimalike teemade jms kohta, mis aitab infopakkumist paremini läbi mõelda, loe rohkem siin.

Selleks, et koolidel oleks lihtsam inglise keeles infot pakkuda, oleme valmis teinud mõned näidisesitlused. Siit leiad Powerpoint esitluse, milles on välja toodud paljud küsimused ja teemad, mis lastevanemate jaoks on olulised ja mida võib kasutada põhjana info jagamiseks, valides välja teemad, mis on just teie kooli ja rändeperede seisukohast asjakohasemad ja kohandades esitlust vastavalt enda kooli vajadustele.  

Nagu uusisserändajastest vanemad Eestis, nii et oska ka Eestist pärit lapsevanem teises riigis kooli reeglite peale tulla, kohalikele elanikele on need aga ilmselged, seepärast ei tule koolipere selle peale, et neid seletada. 

Kas tead, et mõnedes riikides võib olla loomulik, et

  • sügisel ja talvel istub laps klassis jopega, sest klassis on külm
  • kooli loomulikuks osaks on pesu pesemine
  • koolis ei tohi küüned ega juuksed olla värvitud
  • koolis ei tohi nätsu närida
  • tüdrukutel peavad juuksed kindlasti patsi punutud olema
  • kooliuksed pannakse hommikul peale õpilaste kooli jõudmist lukku
  • õpetajale on kombeks šokolaadi või väiksemaid suveniire tuua
  • kohustuslike põhiainete hulgas on mesilaste pidamine
  • ei või kanda käevõrusid ega sõrmuseid
  • noortelt nõutakse, et nad teatud riiete kandmiseks kehakarvad ära ajaks

Kindlasti on mõni nendest punktidest Eesti koolis käinud inimesele harjumatu. Nii võib ka teistest riikidest tulnud vanematel olla Eesti koolis üllatav nii esimesel koolipäeval lillede toomise kombme kui ka vahetusjalatsite kontseptsioon. Seepärast pigem seleta liiga palju kui liiga vähe!

Pagulaste tugiisik

Tugiisik 

Rahvusvahelise kaitse saajatel (pagulastel) on õigus kasutada tõlgi- ja tugiisikuteenust. Selleks, et tugiigikuteenuse kohta täpsemat infot saada, peab kool võtma ühendust pagulaste tugiteenuse pakkujaga (2021. aastal on see Eesti Pagulasabi, aga teenus on üle minemas Sotsiaalkindlustusametisse).

Tugiisiku töö sisu on ajas üsna palju muutunud, seega, isegi kui oled eelnevalt pagulaste tugiisikutega koostööd teinud, uuri kindlasti enne välja, milline on tugiisiku roll (võid ka paluda tugiisikul seletada, mida ta täpselt teeb või ei tee). See aitab vältida olukordi, kus nt koolitöötaja arvab, et mingi tegevus on tugiisiku teha, aga tegelikult ei kuulu see tugiisiku tööülesannete hulka – ning vältida selliste olukordadega kaasnevat pettumust,

Pea meeles, et tugiisik on vaid abiks

Mõnikord juhtub, et kool hakkab suhtlema tugiisikuga rohkem, kui pagulaspere endaga. Seda on kirjeldanud intervjuudes nii rahvusvahelise kaitse saanud isikud ise kui ka nendega tegelevad organisatsioonid. Seda peaks kindlasti proovima vältida, sest tugiisikul ei saa ühelgi juhul olla rolli hoolitseda ja vastutada lapse hariduse eest. Lisaks tunneb pere end sel juhul üsna kiiresti infoväljast väljajäetuna – pikemas plaanis võib see võtta ära vastutuse laste käekäigu eest.  Samamoodi võib juhtuda, et hakatakse suhtlema tõlgiga rohkem kui pere endaga.

Seetõttu kopeeri alati sõnumitesse, mis liiguvad kooli ja pere vahel, lisaks tugiisikule (või tõlgile) ka pere ise. Sel moel saab tugiisik (iseäranis algusesperioodil)  võimaluse olukorra arengutel silma peal hoida, samas ei jää pere infosulgu. Info võiks kirja panna eesti keeles ja võimalikult lihtsas keeles, et pere tunneks, et kirjavahetus kooliga ei ole midagi üle mõistuse keerulist, et aja jooksul on võimalik ise kirja lugemisega hakkama saada.

Kaardistus Rootsis: Keel ja kogemused (I etapp)

Kõik rändelapsed, kes kooli tulevad, oskavad üht või mitut keelt ja saavad keele kaudu ka oma laiemaid teadmisi näidata ja oma kogemustest rääkida. Esimeses etapis kaardistataksegi uussisserändajast õpilase keelt (keeli) ja uuritakse, milliseid oskusi on õpilane arendanud, olgu see koolis või väljaspool kooli. Näiteks on ka vähesel määral mitme keele valdamine ressurss ka eesti keele õppimisel, sest õpilasel on harjumus erinevate keelte vahel liikuda. Õpetaja saab õpilase mitmekeelsust rakendada teda julgustades ja tunnustades, selleks et õpilane toetuks õppides oma erinevatele keeltele. 

Selles kaaridistusetapis saadud info põhjal planeeritakse, kuidas õppetöös aega erinevate ainete vahel jaotada. Oluline on ka õpilase kirjeldus sellest, kuidas ta teadmisi on omandanud ja kuidas talle on meeldinud neid omandada (õpistiil, õpiidentiteet), samuti õpilase tausta puudutavad tegurid – kõike seda saab kasutada õppe planeerimisel ja korraldamisel. 

Kes viib läbi?

Rootsis otsustab koolijuht, kes kaardistusvestlusi läbi viib. Esimest vestlust viib sageli läbi õpetaja, kes annab koolis selle õpilase emakeelt (Rootsis on rändelapse emakeeleõpe loomulik osa õppekavast), aga vestluse võib läbi viia ka mitmekeelne aineõpetaja või rootsi keele võõrkeeleõpetaja (Eesti kontekstis võib see olla nt eesti keel teise keelena õpetaja) koos tõlgiga. Mõnikord kaastakse vajadusel ka eripedagoog.

Vestluse eest vastutav õpetaja juhib vestlust ja vastutab ka dokumentatsiooni eest. Kui vestlusest võtab osa mitu inimest, seletab vastutav õpetaja lapsele ja tema vanemale vestluse alguses nende rolli.

Kes osaleb?

Esimesele vestlusele kutsutakse enamasti juurde ka lapsevanem, sest see annab lapsevanemale võimaluse koolile infot anda, samuti kooli kohta infot saada. Sel See omakorda annab võimaluse luua positivset suhet perega. Seetõttu on kaardistuvestluses ka mõned küsimused, mis puudutavad lapsevanema mõtteid koolist ja ootusi uuele koolile. See annab võimaluse paremini ootusi juhtida ja selliselt ebavajalikku frustratsiooni vältida.  

Kui lapsevanem/hooldaja on vestlusesse kaasatud, on oluline, et vestluse läbiviija pöördub alati kõigepealt õpilase poole. Kui õpilane on ära rääkinud selle, mida ta tahab öelda, võib lapsevanem soovi või vajaduse korral pakkuda lisainfot. Tähtis on aga arvestada ka sellega, et laps võib tunda end vanema juuresolekul surve all või ebamugavalt ning ütleb seda, mida tema arvates vanem tahab kuulda.

Kaardistusvestluse läbiviimiseks võib vaja minna tõlget, et kaardistust läbi viiv õpetaja ja uus õpilane üksteist mõistaks. Kaasatakse nii professionaalseid tõlke kui ka kooliga seotud inimesi, kes valdavad nii kooli õppekeelt, kui ka õpilase jaoks sobivat keelt. Sellest, kuidas töötada tõlgiga, et võimalikult head tulemust saada, loe siit.

Kaardistusvestlus lähtub õpilasest, tema vajadustest ja pädevusest. Kaardistusvestlus pakub võimalust tuvastada nii õpilase tugevaid külgi kui ka külgi, mida on veel vaja arendada. Vestluse üheks eesmägiks on ka suurendada õpilase kindlustunnet.

Kaardistusvestlus on struktureeritud ja selles lähtutakse etteantud juhendmaterjalist. Materjalis sisalduvate küsimuste ja ülesannete kaudu saab õpilane võimaluse rääkida oma kogemustest ja näidata oma teadmisi.

Oluline on meeles pidada, et uussisserändajast õpilase hariduslikud kogemused ei pruugi kattuda samas vanuses Eesti õpilastekogemustega. Näiteks võib õpilase haridusteel olla erinevatel põhjustel lünki. Seetõttu on oluline proovida lähtuda konkreetsest õpilasest ja tema olukorrast ja teha kohandusi, küsimusi võib vahele jätta ja alati saab lihtsamaid ülesandeid valida.

Samal ajal peab silmas pidada ka, et rändelaps võib mõnes aines või valdkonnas olla jõudnud ka kaugemale, kui eeldame samas vanuses Eesti koolis käivalt õpilaselt.

Kui kaua vestlus kestab?

Vestluse pikkus on maksimaalselt 70 minutit, sh aeg, mis kulub tõlkimisele. Aega kohandatakse vastavalt lapse vanusele, kogemustele ja eeldustele.

Õpilasest lähtumine

I etapi kaardistusmaterjal on kõigile ühine, ent vestlus võib kulgeda nooremate ja vanemate õpilaste puhul erinevalt. Tavaliselt on vanematel õpilastel lihtsam rääkida sellest, kuidas nad keelt kasutavad ja kuidas nad õpivad. Siiski võib paljude õpilaste jaoks, olenemata vanusest, olla harjumatu ja raske väljendada mõtteid enda õpiprotsessi kohta ja reflekteerida seda. Oluline on lähtuda konkreetsest õpilasest, püüda tunnetada, millega ta hakkama saab ning vajadusel küsimusi ümber sõnastada. Vahel võib õpilasel olla raske väljendada suuliselt ja ta eelistab vastata kirjalikult. 

Kui vestluse läbiviimisel kerkivad esile probleemid ja on näha, et õpilasel on raske, katkestatakse vestlus ja jätkatakse pärast vajalikke kohendusi. Ka siis, kui tundub, et õpilane on stressis, vestlus kateskatatakse ja jätkatakse hiljem.

Haridusliku taustata õpilane

Vahel võib kooi tulla õpilane, kellel ei ole eelnevat hariduslikku tausta. Sel juhul proovitakse tuua näiteid, mis ei oleks seotud kooliga, vaid mõne muu eluvaldkonnaga. Õpilast julgustatakse rääkima nt igapäevakohustustest ja -tegemisetest, jälgides seejuures, milliseid oskusi ja kogemusi on õpilane selles kontekstis omandanud. 

Erivajadusega õpilane

Kui õpilane on sellise erivajadusega, mille tõttu tal endal on raske küsimusi mõista või neile vastata, võib küsimusi esitada ka lapsevanemale/hooldajale. Sel juhul võib olla kasulik kaasata vestlusse ka eripedagoog.

Ettevalmistus

Enne vestluse läbiviimist tuleb tutvuda kõikide materjalidega. On soovitav, et kõik, kes materjaliga hiljem töötavad, vaatavad selle koos ka läbi, et tekiks ühine pilt. 

Esimese etapi materjal jaguneb neljaks osaks: 
1. Keel
2. Varasem koolikogemus
3. Kogemus ja huvid
4. Ootuse

Vestlusjuhend 

Vestlusjuhendi (vestluse üldpõhimõtted ning küsimused) leiad siit (saab alla laadida Word dokumendina): Uussisserändajatest õpilaste oskuste kaardistamine – I etapp

Allikas: Skolverket (Rootsi Kooliamet)

Edukas kool

Mis teeb rändetaustaga õpilaste õpetamise edukaks? Millised tingimused peavad selleks paigas olema selleks, et koolis saaksid hakkama nii lapsed, kelle emakeel on eesti keel, kui ka lapsed, kes räägivad kodus hoopis teisi keelt?

Siiani suurim Eestis sellel teemal tehtud RITA-Rände projekt, viidates teadlaste  Reynolds ja Teddlie (2003) mahukale kokkuvõttele, toob välja järgmised olulised aspektid, alates juhtimisest kuni pedagoogiliste lähenemisteni.

Asjatundlik juhtimine

Asjatundlik juhtumine väljendub mh selles, et kooli juhtkond on ise veendunud mitmekeelse hariduse vajalikkuses ning tulemuslikkuses ning omab ka vajalikku ekspertiisi, et teostada õppimise ja õpetamise üle järelevalvet ning värvata õigete oskustega õpetajaid. Seetõttu on edukate koolide õpetajatel mh ettevalmistus mitmekeelses hariduses ja teise keele õpetamises.

Oluline on märkida ka, et sellistes koolides on juhid suutnud juurutada uuendustele avatud, kaasava ning õpetajaid võimestava juhtimiskultuuri. 

Keskendumine tulemuslikule õpetamisele 

Tulemuslikule õpetamisele keskendumine tähendab muuhulgas ka õpilaste koduse kultuuri ja keele kaasamist õppeprotsessi, sest ainult selle kaudu on võimalik õpet tähenduslikuks muuta ja õpilaste akadeemilist edu toetada.

Edukates koolides on paika pandud selge süsteem, kuidas muukeelsete õpilaste keelega seotud erivajadusega arvestada ning sellest lähtuvalt neid toetada.

Kasutatakse nüüdisaegseid õppijast lähtuvaid õpimeetodeid ja materjale ja oluline on ka see, et keeleõppe toetamiseks pannakse erilist rõhku eri keeletaustaga õppijate omavaheliste kontaktide arendamisele.

Kriitilise tähtsusega on õpetajate vaheline pidev koordineerimine ja koostöö.

Õppimise toetamine erinevate valdkondade kaudu

Edukaid mitmekeelseid koole iseloomustab, et nad ei rõhuta muu kodukeelega õpilaste puhul ainuüksi teise keele (st kodukeelest erineva kooli õppekeele) õpet.

Oluliseks peetakse nii akadeemilist, kui ka sotsiaalselt arengut ning ka õpilaste esimese keele (st kodus kasutatava keele) arengut, sest see on tugevas seoses nii teise keele valdamisega kui ka õpilase akadeemilise eduga.

Selleks, et muu kodukeelega õpilastel oleks võimalik õppimisele keskenduda ning akadeemiliselt edukas olla, pakutakse õpilastele mitmekesiseid toetavaid teenuseid, sageli samas piirkonnas (kogukonnas) olemas olevate partnerit toel. 

Toetav ja mitmekesisust väärtustav koolikultuur

tHäid tulemusi näitavates koolides väärtustatakse koolis esinevaid erinevaid kultuure ja keeli – neisse suhtutakse kui rikkusesse ja mitte kui probleemi, mida tuleks kuidagi lahendada.

Oluline on ka see, et edukates koolides läheb  kooliperele sügavalt korda kõigi õpilaste käekäik ja iseloomulik on koostöisusele keskendumine. 

Kõrgete ootuste seadmine kõigile õpilastele

Oluline on, et õpilastele, sõltumata nende keeleoskusest, seatakse kõrgeid ootusi, st tulemuslike koolide juhtkond ning õpetajad ei arva, et teise keele oskuse ebapiisavus väljendab üldisest vähesest võimekust.

Läbimõeldud pedagoogilised lähenemised

Oluliste pedagoogiliste lähenemistena, mis kooli tulemuslikumaks teevad, toob RITA-Rände Ühtse Eesti kooli mudel välja 

1) õppijakeskse lähenemise, sh hariduse pikaajaliste eesmärkide seadmine mitte pelgalt teadmiset saamise ja kvalifikatsiooni saavutamise, vaid ka sotsiaalsete pädevuste osas (enesemääratlus- ja suhtluspädevuste arendamine),

2) tähendusliku õpetamise, kus õpetamisel on oluline tähenduse loomise oskuse arendamine ning tähenduse loomisel on keskne roll nii õpetajal kui ka õpilasel; tähenduslikku õpetamist toetab nt projektõpe ja probleemõpe (aktiivõpe, uurimuslik õpe), ja 

3) kultuuritundliku õpetamise, kus õpetaja õpib õpilast piisavalt tundma selleks, et muuta tema taustategurid (olemasolevad teadmised, taust, sh kodukeel ja -kultuur)  osaks õppeprotsessist, mis annab õpilasele võmaluse lihtsamalt seostada uusi teadmisi  varasematega.

Tulemuslikkuse pidev seire

Õpilaste käekäigul hoitakse pidevalt silma peal ning vastavalt kogutud infole toimub lähenemiste või programmide kohandamine ja/või muutmine.

Lapsevanemate kaasamine

Rändetaustaga laste vanemate kaasamise olulisust ning läbimõeldust on raske ülehinnata: on oluline, et nad oleksid kursis koolis toimuvaga, sh on tähtis arutada läbi muudatusi.

Osades edukates koolides on lapsevanemate kaasamiseks loodud ka eraldi ametikoht, et sellega saaks süstemaatiliselt ja pidevalt tegeleda. 

Uussisserändajast õpilaste teadmiste kaardistamine Rootsis

Milleks kaardistada?

Rootsis viivad koolid läbi uute õpilaste teadmiste esmase kaardistamise. Põhikoolis on see vastuvõtu kohustuslik osa, sest seda infot arvestatakse õppegrupi valikul. Siiski, mis veelgi olulisem, kaardistamine kirjeldab, kus õpilane teadmiste omandamise protsessis  asub (mis on tema “alguspunkt”), annab võimaluse paremini aru saada, kuidas õpet planeerida ja kohandada, kuidas õppeaega ainete vahel jaotada ja kuidas tähenduslikke seoseid luua.  

Kaardistamine ei ole testimine aga standartnõuete põhjal õpilase hindamine. Teistest riikidest tulevate õpilaste hariduslikud ja elukogemused võivad suurel määral erineda Eesti õpilaste kogemustest, seega on eesmärk hinnata üldpädevusi, teadmisi laiemalt ja mõista, kuidas õpilane siiani on õppinud.

Kaardistamine aitab ka luua suhet õpilasega – kui kool tervitab õpilast, väljendab huvi tema vastu, ja seab talle kõrgeid ootusi, lubades samal ajal õpilasel oma teadmisi näidata, aitab see õpilase motivatsiooni tõsta.

Kaardistamine keskendub õpilase kogemustele ja teadmistele. Seda viiakse läbi eraldi sissejuhatavast vestlusest, kus keskendutakse nt isikuandmetele, tervisele, kooli tutvustamisele jms.

Milliste õpilaste teadmisi kaardistatakse? 

Kaardistamisprotsessi läbivad uued õpilased, kes tulid Rootsi ja alustasid seal koolis käimist peale koolikohustusliku ea kättejõudmist, st peale esimest klassi. Õpilast ei peeta enam uueks õpilaseks peale nelja aastat Rootsis koolis käimist. Vajadusel kaardistatakse ka teiste õpilaste teadmisi.

Millal toimub kaardistamine?

Kaardistamine toimub kahe esimese kuu jooksul alates uue õpilase kooli jõudmisest.

Kaardistamine toimub kolmes etapis, millest 1. ja 2. etapp on kohustuslikud (nende tulemusi kasutatakse ka õpilase klassi määramisel) ja 3. etapp on vabatahtlik ja on mõeldud aineõpetaja töö planeerimise lihtsustamiseks.

Esimese ja teise etapi materjalid on omavahel seotud, 3. etapp on rohkem eraldiseisev. 1. etapp loob põhja järgnevakas kaardistuseks, 2. etapis uuritakse aga sellest lähtuvalt teatud teemasid või aspekte põhjalikumalt. Näiteks võis 1. etapis ilmneda, et õpilasel on piiratud lugemis- ja kirjutamisoskus, mis mõjutab kaardistamise 2. etapi (st kirjaoskuse kaardistussvestluse) ülesehitust, selles kasutatavaid meetodeid või materjale.

I  etapp: Keel ja kogemused

II etapp: Kirjaoskus, lugemine ja töö tekstiga ning arvutusoskus ja matemaatiline mõtlemine

III etapp: Ainealased teadmised

Kui kaua kestab kaardistamine?

Vestluse pikkus on maksimaalselt 70 minutit, sh aeg, mis kulub tõlkimisele. Aega peab kohandama vastavalt lapse vanusele, kogemustele ja eeldustele.

Kohutuslikus kaardistuses on kaks etappi, 1. etapp koosneb ühest vestlusest, 2. etapp koosneb kahest vestlusest. Vestlused viiakse läbi eri aegadel, st kokku võtavad I ja II etapi vestlused aega 3 x 70 min. 

Kes viib läbi?

Rootsis ostuab koolijuht, kes kaardistust läbi viib. Sageli viib kaardistuse läbi aineõpetaja, kuna ta oskab paremini õpilase teadmistele hinangu anda, meetodeid nüansserida jne. Eelistatavalt võiks vestluse läbi viia õpetaja, kes hiljem lapsega töötab, sest nii saab ta saadud infot kõige rohkem hilisema õppega siduda. Kui kaardistuse viib läbi keegi teine, paneb koolijuht paneb paika ka, kes vastutab selle eest, et kaardistuse jooksul saadud info jõuab õpetajateni, kes hiljem antud õpilast õpetama hakkavad. Koolijuht vastutab info liikumise eest ka siis, kui kaardistus viiakse läbi mujal (nt viiakse see mõnikord läbi pagulaste vastuvõtukeskuses).

Mis keeles?

Kaardistus viiakse läbi keeles, mida õpilane mõistab, võimalusel – selles, mida õpilane kõige paremini valdab. Selleks võib olla tema emakeel või mõni muu keel, mida õpilane on omandanud kodus või väljaspool kodu. Näiteks võib õpilase emakeel olla kurdi keel, aga kooli õppekeeleks oli araabia keel ja ainetega seotud sõnavara valdabki ta paremini jus araabia keeles, kuigi see ei ole tema esimene keel. 

Mõnikord ei ole võimalust vestelda õpilasega keeles, mis on tema tugevaim keel, sel juhul viiakse kaardistus läbi mõnes muus keeles, mida õpilane mõistab, nt inglise keeles. On oluline, et keele valik toimuks koostöös õpilase endaga, samuti tuleb sel juhul ära märkida, et vestlus toimus keeles, mis on õpilase jaoks võõrkeel, sest see võib kaardistustulemusi mõjutada. 

Kaardistusvestluse läbiviimiseks võib vaja minna tõlget, et kaardistust läbi viiv õpetaja ja uus õpilane üksteist mõistaks. Kaasatakse nii professionaalseid tõlke kui ka kooliga seotud inimesi, kes valdavad nii kooli õppekeelt, kui ka õpilase jaoks sobivat keelt. Sellest, kuidas töötada tõlgiga, et võimalikult head tulemust saada, loe siit.

Vaata, kuidas Karin seda teeb!

Teinekord on lihtsam näha, kui lugeda! Videos vestleb õpetaja Karin erineva tausta ja erinevas vanuses õpilastega, selgitades vestluste vahele ka vestluse läbiviimise üldpõhimõtteid. Videol on eestikeelsed subtiitrid.t

Vaatlusperiood

Mis on vaatlusperiood?

Mitmetes Eesti koolides on uussisserändajate õpilaste paremaks toetamiseks paika pandud vaatlusperiood ehk jälgimisperiood.

Sellel perioodil jälgitakse last tähelepanelikumalt ja sellesse protsessi on kaasatud kõik lapsega tegelevad inimesed (mitte ainult õpetajad, aga ka nt valvur või söögitädi).

Märgata püütakse nii seda, kuidas lapsel õppimine edeneb, aga ka tema meeleolu, sotsiaalset hakkamasaamist jms. Kõik lapsega töötavad õpetajad suhtlevad omavahel, samuti teevad koostööd perega ja sel perioodil toimub tihe suhtlus vanematega.

Vanematega suhtlemise viis on eelnevalt kokku lepitud – nt e-kirjad, iganädalane kohtumine, kontakt klassijuhataja kaudu vm. Otsused ja kokkulepped on sel perioodil kirjalikult sõnastatud ning vanematega jagatud.

Vaatlusperioodi kohta ütleme vanematele alati, et nii on, et 4 nädalat vaatleme. Sel ajal suhtleme teiega tihedalt, teinekord vaat et iga päev.

Sellel ajal me kõik ise ka teame, et peame tihedalt koostööd tegema ja märkama, mitte ainult seda, kuidas laps protsente arvutab, vaid kuidas ta teistega läbi saab, kuidas tal on distsipliin, kas tal on mingid terviseasjad, kas ta on kurb vms – kindlasti mitte ainult akadeemiliselt! Küsime ka söögitädi käest, kuidas sõi, eriti algklassis!

Sel perioodil suhtleme tihedalt vanematega, eelnevalt lepime kokku – kuidas. Mõnikord nii, et iga päev, kui tullakse järgi, siis õpetaja räägib, või helistame, kirjutame vms. Pärast vestlust saadame alati ka e-maili, kuhu paneme kirja kokkulepped ja otsused.

Kristi Aria, Tartu Rahvusvaheline Kool

Milleks vaatlusperiood?

Vaatlusperiood on koolisisene kokkulepe, mis annab selge raamistiku nii koolipersonalile, kui ka vanematele, aidates kohanemisprotsessile süsteemsemalt läheneda. Kuigi vaatlusperiood toob kaasa lisatööd, aitab see õpilasel võimalikult kiiresti ja maksimaalselt efektiivselt koolisüsteemi siseneda. Vaatlus periood toetab nii õpilast kui ka õpetajaid, vähendades lõppkokkuvõttes üldist töömahtu ja aidates ennetada probleeme.

Mitmekeelsus

Mitmekeelsed pered võivad olla väga erinevad. Võib juhtuda, et lapse mõlemad vanemad räägivad sama keelt, ent elavad riigis, kus ümberringi räägitakse mõnda muud keelt. Näiteks Eestist pärit pere elab Saksamaal ja vanemad räägivad lapsega kodus eesti keeles.

Vahel on nii, et kummalgi vanemal on oma emakeel, milles ta lapsega suhtleb – nt ema räägib hispaania keelt, isa rootsi keelt, lapsega räägivad nad kumbki oma emakeelt, ühine keel on emal ja isal aga hispaania keel. Kui selline pere elab Eestis ja laps käib eesti õppekeelega koolis, kasvab ta üles kolme keelega. Kui aga sellises peres, kus kummalgi vanemal on oma emakeel, milles ta lapsega suhtleb, ent vanemad omavahel suhtlevad hoopis inglise keeles, on lapsel igapäevaselt ümberringi lausa neli keelt.

Ma kasvasin üles Indias, ja rääkisin hindi ja inglise keelt. Mu abikaasa Christofer on samuti kakskeelne: ta kasvas üles Stockholmis, rääkides emaga rootsi keelt ja oma briti isaga inglise keelt. Kui me kolisime 2002. aastal Suurbritanniasse ja meil sündisid lapsed (Elijah on 11 ja Isaac on 9), leppisime kokku, et Christofer räägib nendega rootsi keeles ja mina räägin hindi keelt.

Võibolla on see üllatav, aga meil ei olnud kunagi mingeid probleeme. Poisid räägivad meiega meie emakeeltes, nad on selle süsteemi täiesti omaks võtnud. Kui aga me räägime kõik koos, nt. istume kogu perega söögilauas, siis räägime inglise keeles.

Algul ma mõtlesin, et äkki ma tunnen end välja jäetuna, kui Elijah räägib oma isaga rootsi keelt. Mis tegelikkuses juhtus, oli see, et olen ise hakanud rootsi keelest rohkema ru saama. Mu abikaasa oskas hindi keelt, kui me kohtusime, nii et ka tema saab aru sellest, mida ma poistega räägin. Koos aga räägime inglise keeles, välja arvatud juhul, kui tahame üksteisele midagi öelda, et nii, et ümberkaudsed inimesed aru ei saa.

Kui lapsed olid väikesed, rääkisime neil enda emakeeltes muinasjutte, lugesime raamatuid, meil olid erinevad DVDd, et aidata neil keeli omandada. Nüüd plaanin neile õpetada, kuidas hindi keeles kirjutada. Ümberkaudsetele inimestele võib tunduda, et meil on keeruline süsteem, aga meie jaoks see töötab. Isegi meie koera Melmaniga räägime me kõiki meie keeli - ta saab aru sellest, kui ütleme “jalutama” hindi keeles (ghumi-ghumi), söögiaja saabumisest inglise keeles (brekkie) ja õhtul käib õues pissil rootsi keeles (go kissa).

Pri Bamford, Essex

Mitmekeelsus

Mitmekeelsuses kui teadusharus on viimase poolesjaa aasta jooksul suur areng toimunud ja arusaamad mitmekeelsusest on paljuski muutunud.  Kuna muutus on olnud kiire, on mitmekeelsuse kohta ka tänasel päeval levinud palju arvamusi, millest kõik ei ole tõesed. Eksiarvamustel põhinevad hoiakud ja tegutsemine võivad aga osutuda kahjulikuks lapse keelelisele arengule. 

Järgnevalt on toodud mõned levinumad mimekeelsusega seotud teemad.

Mitmekeelsus ei aeglusta lapse arengut

Mitmekeelsus on sama vana nähtus kui keeled ise, ent uuringuvaldkonnana on see võrdlemisi uus: suurem teaduslik huvi keelekontaktide ja mitmekeelsuse vastu tekkis alles 1950ndatel. 

Varasemad lähenemised põhinesid enamalt ideoloogiatel (poliitilised ükskeelsuse ideoloogiad, standardiseeritud keele pidamine ideaaliks), mitte reaalsetel andmetel ja nii kirjeldati mitmekeelsust kui puudust ning nähti inimaju kui piiratud mahuga anumat, kuhu mitu keelt ei mahu ja tulemuseks võib olla poolik keeleoskus („poolkeelsus“), räägiti ka skisofreeniast, isiksuse lõhenemisest, ebakindlusest jms. 

Keeleteaduses on sellised seisukohad ammu ümber lükatud, kuid ühiskonnas on need visad kaduma. Seepärast võib nii Eestis kui ka mujal kohata arvamust, et varajane mitmekeelsus võib takistada lapse keelelist arengut. See ei vasta tõele. Mõni mitmekeelne laps võib hakata rääkima keskmisest hiljem, enamik kakskeelseid lapsi areneb normaalse kiirusega.

Kooli kontekstis on siin oluline silmas pidada, et mitmekeelne laps võib alustada kooli keskmiselt väiksema sõnavaraga, kuid selle pärast ei tasu muretseda. Mitmekeelsus ei takista lapse keelelist arengut ja ta jõuab teistele järele, eriti kui tal on toeks ümbritseva keskkonna toetus ja positiivne hoiak. Ka kõnearengupuuet esineb üks- ja mitmekeelsetel sarnase sagedusega , mitmekeelsus ei suurenda ega vähenda kõnearengupuude riski. Tänapäeva teaduses on muutunud valdavaks arvamus, et kõik lapsed on võimelised omandama teise keele.

Mõnikord muretsetakse selle pärast, et kakskeelne laps näib olevat ükskeelsetest lastest “maas”. Seejuures võidakse aga unustada arvesse võtta mõlemad keeled.

Miamis (USA) 0-3-aastaste laste seas läbi viidud uuring näitas, et kakskeelsel väikelapsel on ühes keeles väiksem sõnavara kui sama vanal ükskeelsel väikelapsel, kui aga lugeda kokku kahe keele mõistesõnavara (mõisted, mida laps oskab aktiivselt nimetada ühes või teises keeles), on kakskeelse lapse kogu sõnavara suurus üsna sarnane ükskeelsete laste keskmisega - vaid veidi väiksem. See tähendab, et kakskeelne laps mitte ei tea vähem mõisteid, vaid lihtsalt kasutab neid emmas-kummas keeles ja neil läheb natuke rohkem aega, et täita kummaski keeles lüngad.

Sama uuring näitas ka, et kui kakskeelsete laste aktiivne sõnavara on pisut väiksem kui ükskseelsete laste sõnavara, siis kakskeelete laste passiivne sõnavara oli märkimisväärselt suurem, kui ükskeelsetel sama vanadel väikelastel.

Pearson BZ. Raising a bilingual child. New York: Random House; 2008.

Lapsevanemad ei pea eesti keelele üle minema

Vahel soovitatakse lapsevanemale, kes räägib lapsega oma emakeeles (mis ei ole eesti keel) ja paneb oma lapse eesti õppekeelega kooli, et ta hakkaks oma lapsega rääkima eesti keeles. Seda tehakse parimate kavatsustega, sest arvatakse, et see aitab lapsel kiiremini eesti keele selgeks saada ja vähendab „segadust“, mis näib lapsel olevat, kui ta mitut keelt läbisegi kasutab (vt üleminekut ühelt keelelt teisele all). Selle soovituse mõju on aga pigem risti vastupidine soovitule.

Esiteks, sageli ei ole vanema eesti keele oskus sellisel tasemel, et ta oskaks anda lapsele edasi keelevorme – ta võib hoopis kinnistada keeleliselt ekslikke vorme. Sel juhul ei aita lapsevanema eesti keele rääkimine last kuidagi edasi ja võib hoopis takistada.

Teiseks, lapsevanem tunneb ennast teises keeles rääkides piiratuna ja see mõjutab seda, kuidas laps ja lapsevanem omavahel suhtlevad. Emotsionaalne lähedus, usaldus ja intiimsus lapse ja vanema vahel on lapse arengus üliolulised. Kõneldes lapsega oma keeles on sellist lähedust kõige lihtsam luua. Lapse jaoks on kõige parem, kui vanemad räägivad lapsega keeles, milles nad ennast hästi tunnevad ja milles nad oskavad end nüansirikkalt väljendada ja jagavad seeläbi oma sisemist maailma.

Kolmandaks, lapse ilmajäämine esimesest keelest mitet ei aita, vaid pigem takistab teise keele omandamist. Uuringud näitavad, et esimese keele hea oskamine hoopis toetab teise keele omandamist ja mitmekeelset last aitab hoopis see, kui toetada esimest keelt, juhul kui kooli õppekeeleks on mingi muu keel.

Kokkuvõtteks:

Ei ole mõtet paluda lapsevanematel, kelle jaoks eesti keel on võõrkeel, rääkida oma lastega eesti keeles, tõenäoliselt teevad nad seda väiksemate või suuremate vigadega ja laps omandab ekslikud vormid. Keelekeskkonnas (st eestikeelsete laste seas) viibiv rändelaps omandab õiged keelekonstruktsioonid märksa edukamalt inimeste käest, kes räägivad eesti keelt emakeelena. 

See ei tähenda, et vanemad ei saa last aidata eesti keele omandamisel, vanemad saavad julgustada last, otsida ja luua lapsele võimalusi suhtluseks eesti keelt kõnelevate lastega, aga see abi ei peaks sisaldama seda, et nad hakkavad lapsega eesti keeles rääkima.

Kõige olulisem on aga see, et kui lapsevanem tõesti läheb üle eesti keelele, võib see kahjustades kõige olulisemat suhet, mis lapsel on – suhet vanemaga, muutes nende omavahelise kommunikatsiooni konarlikumaks, vähem väljendusrikkaks ja ebaloomulikuks.

Ei ole vaja muretseda, kui laps läheb rääkides ühelt keelelt üle teisele

Vahel arvatakse, et kui laps räägib läbisegi mitmes keeles, on ta segaduses ja ei oska keeli eristada. Mitmekeelsete laste puhul on aga loomulik sujuvalt ühelt keelelt teisele liikuda, näiteks pikib laps eestikeelsesse lausesse emakeelseid sõnu (ja vastupidi), lisab ühte keelde käändelõppe teisest keelest vms. 

Sellist ühe keele elementide teise keelde ülekandmist nimetatakse koodivahetuseks ja seda ei ole vaja peljata. Kõik kakskeelsed kõnelejad kasutavad mingites kontekstides koodivahetust, see on täiesti normaalne. Koodivahetus ei ole mitte kahe keele juhuslik segiajamine, vaid loomulik ja süstemaatiline keelekasutuse nähtus. Lapsed üldiselt saavad aru, kui inimene ei saa aru mõlemast keelest ja pigem kontrollivad seda, mis keelt nad kasutavad.

Miks nad siis vahel siiski läbisegi räägivad? Vahel ei tule vajalik sõna nõutud keeles nii kiiresti meelde, vahel lapsed veel ei olegi jõudnud seda sõna teises keeles omandada. Näiteks kui laps on harjunud teatud teemadel rääkima teatud keskkonnas (nt koolis koolitarvetest), võib ta pikkida oma araabiakeelsete vanematega rääkides lausesse sõna „teritaja“, sest see on tema jaoks lihtsamini kättesaadav, isegi kui ta teab, kuidas on „teritaja“ araabia keeles.

Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevate keelte kasutamine on mitmekeelse lapse puhul täiesti normaalne, elu jooksul arenevad erinevad keelekasutusvaldkonnad. Oluline on see, et lapsel oleks positiivne suhe keeltega ja sageli võivad keeled üksteist toetada. Näiteks kui laps on õppinud ära mingi mõiste ühes keeles, toetab see sama mõiste omandamist teises – olgu siis tegemist igapäevase keelepruugiga („janu“) või keerulisemate terminitega („korrutamine“).

Koodivahetus

Mitmekeelsed lapsed võivad vestluses sujuvalt ühelt keelelt teisele liikuda, ka ühte mõtet või lauset väljendades. Väiksemate laste puhul võib see olla tingitud sellest, et nad ei ole veel õppinud keeltel vahet tegema (ja sellepärast on oluline, et üks inimene räägiks ühte keelt!), või sellest, et neil sellel hetkel veel puudub selles keeles sõna, mida neil parasjagu vaja läheb. Suuremate laste ja täiskasvanute puhul on ühelt keelelt teisele liikumine sageli rohkem teadvustatud ja nad kasutavad seda inimestega, kes samuti valdavad mõlemat keelt.

Sellist keelelt keelele liikumist nimetatakse koodivahetuseks ja see on mitmekeelsete inimeste puhul tavaline ja normaalne. Nad lihtsalt kasutavad keelte vahel liikumist, sest see annab lisaväljendusvõimalusi, nt anna võimaldab täpsustada mõnda nüanssi, tunnet, tsiteerida, mida teises keeles täpselt öeldi või luua side inimesega, kes räägib temaga sama keelt.

Mõnikord on koodivahetust kõrvalt kuulvatel inimestel raske koodivahetust mõista või aktsepteerida, sest nad arvavad, et see näitab kõneleja vähest keelesoskust mõlemas keeles. Siiski uuringud näitavad, et selleks, et keeli sujuvalt vahetada, peab rääkija valdama keelt üsna kõrgel tasemel ning et see on nii loomulik, kui ka funktsionaalne käitumine mitmekeelsete inimeste omavahelises jutus.

Mitmekeelsus ei tähenda, et inimene ei oska lõpuks kumbaki keelt

Sageli võib kuulda mõtet, et kakskeelsed lapsed ei omanda korralikult kumbagi keelt. Kui kakskeelsust õigesti toetada, ei juhtu seda.

Kakskeelsus võib olla lisanduv või taanduv. Lisanduva kakskeelsuse (ingl. k. additive bilingualism) korral omandab laps lisaks ühele keelele ka teise keele, nii, et see ei tule esimese keele valdamise arvelt, st esimene keel ei kannata.

Lisanduva kakskeelsuse tekkimiseks peab jätkuma lapse esimese keele areng ka sellel ajal, kui laps omandab teist keelt – st teine keel ei peaks mitte esimest asendama, vaid olema lisaks.

Kooli kontekstis tähendab see, et eesti õppekeelega kooli minnes on oluline, et õpilasel säiliks võimalus kasutada igapäevaelus ka enda esimest keelt. Lisanduva kakskeelsuse arengut võib takistada see, kui lapse emakeel on ühiskonnas madala väärtusega ja seda ei väärtustata/ei respekteerita klassis, vaid pigem seostatakse millegi negatiivsega või naeruvääristatakse (nt imiteeritakse negatiivses kontekstis „aktsendiga rääkimist“). Sel juhul võib laps hakata enda esimest keelt häbenema, ei soovi, et tema vanemad temaga seda räägiks. Lisanduva kakskeelsuse arendamiseks soovitatakse, et lapse vanemad jääksid enda räägitava keele juurde ja ei hakkaks keeli läbisegi rääkima. See tähendab, et ema räägibki oma lapsega nt soome keeles, mitte vaheldumisi eesti ja soome keeles.

Taanduva kakskeelsuse (ingl. k. subtractive bilingualism) korral jääb lapse esimene keel teist keelt õppides unarusse ja ei arene, võib ka ununeda. See tähendab, et teise keele omandamine toimub esimese keele arvelt. Halvemal juhul satubki laps olukorda, kus ta kaotab esimese keele, sest selle keele kasutamisvõimalused kaovad ära, samal ajal on aga ka teine keel konarlikult omandatud.

Taanduva kakskeelsuse üheks tüüppõhjuseks on see, kui vanemad hakkavad kasutama lapsega suhtluses segakeelt või lähevad üle ühiskonna domineerivale keelele, ega suuda toetada lapse emakeele arengut. Selline olukord on lihtsam tekkima, kui lapse esimene keel ei ole selle ühiskonna domineeriv keel ja lapse ning tema pere poolt oodatakse, et nad domineerivale keelle üle läheksid (nt soovitatakse lätikeelsele perele hakata kodus eesti keelt rääkima). Negatiivset mõju võivad avaldada ka ühiskondlikud hoiakud, nt kui lapse esimesse keelde pigem tõrjuvalt suhtutakse ja kui laps tunneb, et tema emakeel ei ole teretulnud (sh koolis ja klassis). Sel juhul võib lapsel esimese keele kasutamine avalikus ruumis tekitada ebamugava tunde ja ta kasutabki seda aina vastumeelsemalt, et ebamugavat tunnet vältida.

Varasemalt on olnud ühiskonnas ettekujutus „ideaalsest kakskeelsusest“, kus inimene valdaks mõlemat keelt täpselt võrdselt, oleks n-ö kahe ükskeelse inimese summa.

Mitmekeelsed inimesed valdavad harva mõlemat keelt täpselt ühtemoodi – eri keeli kasutatakse enamasti erinevates olukordades, erinevate inimestega. Kuna erinevate keelte kasutusalad ei kattu täielikult, ei vajagi inimene keelte võrdset oskust. Ka kognitiivselt ei olegi võimalik ega vajalik kahte keelesüsteemi täiesti eraldada.

See kõik ei tähenda, et üks keel on teisest tingimata tugevam, vaid pigem seda, et vajaminevate ressursside komplektid on erinevad. Ka ükskeelne inimene ei valda kõiki keeleressursse ega tea kõiki sõnu enda emakeeles.

Mida saab teha õpetaja ja kool?

  • Aktsepteerige õpilase emakeelt. Lapsel on õigus kasutada oma emakeelt ja talle peaks jääma ka selle rääkimise rõõm. Laps ei tohiks tunda enda halvasti selle pärast, et ta oma emakeelt kasutab, ammugi ei peaks ta seda häbenema. Emakeele rääkimine ei ole kuidagi vastuolus sellega, et laps peab eesti keelt omandama!
  • Julgustage last emakeelt arendama. Lapsel on lihtsam emakeelt säilitada kui teda ümbritsevad inimesed julgustavad teda emakeelt rääkima ja erinevates olukordades kasutama – sh koolis, kuna kool on lapse elus äärmiselt olulisel kohal. Selle kaudu, et koolis on lapse emakeel aktsepteeritud ja selle oskust väärtustatakse, näitavad õpetajad, et mitmekeelsus on rikkus. Ka teistele lastele on see keelte omandamisel inspiratsiooniks. Julgusta õpilast soovi korral emakeeles vihikusse täpsustusi juurde kirjutama. Kui õpilasele saab pakkuda võimalust koolikeskkonnas oma emakeelt näha, on see suurepärane – nt võib klassi stendile panna mõne õpilase valitud ja kirjutatud sõna (või kui ta kirjakeelt ei ole omandanud, siis tema vanemate poolt kirjutatud, või internetist välja prinditud/välja lõigatud). See tekitab huvi erinevate keelte vastu ka teistel lastel!
  • Kaasake kõik osapooled keeleõppega seotud lahenduste otsimisse. Vahel võib juhtuda, et ühte keelt kõnelevad muukeelsed lapsed segregeeruvad oma gruppi või lähevad muukeelsete laste klassikaaslased nendega suheldes üle kolmandale keelele (nt inglise keelele). Teatud juhtudel võib see aeglustada eesti keele omandamist. Kui sulle teeb olukord muret, püüa kaasata kõik olulised osapooled lahenduse väljatöötamisse: rändelapsed, inglise keelt rääkivad klassikaaslased, mõnikord ka rändelaste vanemad. Aidake lastel endal sõnastada, miks on rändelapsel vaja eesti keelt omandada, mida üks või teine osapool saab selleks teha, millised võiksid olla reeglid. Kui lapsed on ise kaasatud reeglite loomisesse, on neil reeglitest lihtsam kinni pidada. Reegleid tuleb aeg-ajalt üle vaadata (mõned reeglid ei hakkagi tööle, siis peab mõtlema teistele lahendustele).

Emakeele õpe eesti õppekeelega koolis ja koostöö vanematega

Põhikooli riiklikus õppekavas on sätestatud, et eesti keelest erineva emakeelega lastele saab pakkuda emakeele õppimise võimalust 2 tundi nädalas, kui õpilase kodukeel erineb kooli õppekeelest ja kui soovijaid on enam kui 10.

Sageli ühes koolis ei ole nii palju ühe keele rääkijaid, aga võib olla on võimalik pakkuda sellist võimalust mitme lähestikku asuva kooli peale.

Lapsevanem võib esimese keele toetamiseks otsida üles teised sama keelt rääkivad pered, kes elavad lähestikku ja luua lastele võimalus suhtlemiseks. Loomulikult ei saa olla koolil kohustust seda protsessi toetada, ent kool võib soovitada seda mõtet lapsevanemale. Tänapäeval on mitmetes Eesti linnades rändetaustaga inimeste toetamisega tegeleva organisatsioonid – Tallinnas International House Estonia, International House Tartu, Tartu Welcome Centre, International House of Pärnu ja nendelt võib paluda abi sama keelegrupi inimeste leidmisel ja ehk ka grupi moodustamisel.
Tartu Rahvusvahelises Koolis kasutatakse edukalt süsteemi, kus lapsed õpivad enda emakeelt ise (mõnes keeles on veebipõhised materjalid täiesti olemas), aga neil on selleks koolis koht ja selleks on tunniplaanis ette nähtud ka aeg. Lisaks kaasatakse õpetamisse vanemaid – nt on lapsevanem nõus (teinekord ka vabatahtlikult) panustama ja tuleb tunni läbiviimiseks kooli kohale. Tund toimub kooliruumides kooliajal. Ei maksa peljata, et lapsevanemal peaksid olema ilmtingimata õpetamisoskused. Ka siis, kui vanem lihtsalt loeb emakeeles lasteraamatut ja teeb mõned lihtsad harjutused (lapsed joonistavad ja kirjutavad juurde, loovad ise jutukesi jms), arendab see laste sõnavara!