Orientatsioonipäev

Siia kuuluvad üldised teemad, sellised nagu

• Haridus Eestis (sh erinevad astmed)
• Kooli personal (miline roll on koolidirektoril,  õppealajuhatajal, klassijuhatajal), mitu klassi koolis on, kui palju lapsi on klassis, kui palju õpetajaid on koolis jne. Võib puudutada ka kooli väärtusi (sh nimetada, kui teie kool on kiusamisvaba kool, liikuma kutsu kool vm).
• Kes veel koolis on? Nt kooliõde (paljude vanemate jaoks võib olla üllatav, et koolis vaktsineeritakse lapsi), psühholoog, huvijuht, sotsiaaltöötaja, raamatukoguhoidja (aga nt ka valvur, söögitädid, koristaja). 
• Võimalusel näidata ka koolimaja, et vanem teaks, millises keskkonnas tema laps oma päevi veedab – milline on tööõpetuse klass, võimla või söökla – aga ka nt, kus on aula või kus asub sekretär. Kui vanemal on ettekujutus koolimajast, on tal ka kergem toetada lapse kooliskäimist.
• Kelle poole pöörduda, kui vanem ei saa millestki aru, kui vanemal on mure või kui ta vajab nõu lapse toetamise osas? Kuidas on tavaks probleeme lahendada, keda kaastakse, kellega räägitakse, kelle poole esimesena pöörduda ja kelle poole veel saab pöörduda? Mis probleemid on tüüpilisemad?

Riiete teema tekitab enamasti vanemates palju küsimusi. See puudutab nii otseselt kooliga seotud riideesemeid, näiteks:

• millal on ette nähtud pidulik riietus ja mida see tähendab?
• miliseid riideid on vaja kehaliseks kasvatuseks, mis on pikk dress, mis on lühike dress?
• mis on vahetusjalatsid või „sussikott“?

Aga ka üldisemalt on teistsugusest kliimast tulijate jaoks on algul keeruline mõista, mida peaks kandma erinevad hooajal. Mõnel juhul, kui inimesed tulevad soojemast kliimast, kus aga talvel on jahe, võivad nad olla harjunud sellega, et lapsed on koolis üleriietes (jope ja mõtsiga). Pea kõikidele soojematest riikidest tulijatele on raske mõista õues toimuvate tegevuste puhul, mis on õige riietus. Väga sageli toob see kaasa selle, et lapsele öeldakse kodus, et ta ei läheks neid tegevusi tegema, sest kardetakse, et ta saab külma. Nii jääb laps ilma olulisest kogemusest. 

Tõenäeoliselt ei ole orientatsioonitunnis aega neid teemasid pikemalt seletada (nt millal on vaja kummikuid, et lumega seotud tegevuste puhul võiks panna kaasa mitu paari kindaid; millised on soojad kindad jne), ent hiljem tasub meeles pidada, et võimalusel võiks konkreetse tegevusega seoses pakkuda rändeperele lisainfot, et laps teadmatusest ei tunneks end ebamugavalt ja ei külmetaks ja et perel oleks piisavalt turvaline tunne last nt metsa või suusatundi saata. Eriti hea on, kui vajadust teatud riiete või jalatsite järele kommunikeeritakse ette, sest kui Eesti lapsel on enamasti erinevate hooaegade riided juba kodus olemas, peab rändepere väga sageli neid alles ostma minema. 

Paljude vanemate jaoks on koolis sooja toidu söömise mõte uus, mõnedel lastel on meditsiinilised või kultuurilised piirangud toidu osas.

Teemad, mida toidu osas võib puudutada, on näiteks:

• millised toiduvalikud võimalikud?
• kas toit on tasuta või tasuline?
• kas enda snäki võib kaasa võtta, ja kui võib, siis millist snäkki võib võtta.
• Kas lapsele on vaja vesi kaasa panna või saab ta vett juua koolis? 

Võimalusel võib puudutada ka teemat, miks on oluline, et laps päeva jooksul sööb (ja võibolla isegi hommikusöögi küsimust).

Siia kuuluvad eeskätt aegadega seotud  teemad:

• Millal algab esimene tund?
• Kui pikad on tunnid?
• Mis kellast saab koolimajja sisse? Mis kell õhtuti uksed suletakse?
• Mis kellani on majas sekretär, õppealajuhataja vm oluline inimene?
• Selle (õppe)aasta vabad päevad / vaheajad.
• Tähtpäevad ja suuremad sündmused ning nendega seotud ootused ja kombed (nt lillede toomine kooliaasta alguses, jõulukingitused), kontserdid, laadad vm (vanemad on oodatud publiku rollis, vanemad on abiks korraldamisel vm).
• Punktuaalsus – kellaajaline kohalejõudmine, miks see on oluline (ka lapsele endale).
• Milliseid asju ei tohi või ei ole mõistlik kooli kaasa võtta (nt väärtuslikud asjad, kuna kool ei saa vastutada väärtuslike esemete kadumise/varguse eest).
• Kas on mõistlik lapse asjadele nimi külge kirjutada-kleepida (sh telefonile), kuidas sellised kleepsud välja näevad.
• Kuidas sünnipäevi tähistatakse, kas lapsed võtavad midagi kaasa teistele pakkumiseks?

Uusisserändajatest vanemad on sageli mures koolitarvete pärast – erinevates sotsiaalmeedia gruppides on selleteemalised küsimused ühed kõige sagedasemad. Siia alla käivad  sellised teemad nagu:

• Mida annab kool (õpikud, töövihikud vm), mida peab ise ostma
• Kui on ootused, et lapsevanemad panevad vihikutele või õpikutele ümber kile /paberi vms, võiks seda seletada, sest paljudes riikides ei ole see kombeks.
• Lastevanematele on abiks, kui neil on võimalik näha, mida tähendab abijoonega vihik, milline näeb välja päevik, mis on kaaned, kiled vm (võib kaasa võtta, võib pilti näidata).
• Vahel küsitakse ka, millise koolikotiga on Eestis kombeks (ühes või teises vanuses) koolis käia.

Hindamise osas vajab vanem infot selle kohta,

• milline on koolis hindamissüsteem,
• kust ja kuidas vanem saab teada, millised on lapse hinded,
• kas vanem saab koolist mingil ajal ka vestluse vomris tagasisidet tema lapse edasimineku kohta.

Kodutööd – kui on võimalik öelda üldistatult, millised ootused on kodustele töödele, on see abiks (nt võibolla ei ole algklassides kuigi palju kodutöid, või soovite seletada kust saab vanem infot kodutööde kohta). Samuti on vanematel sageli küsimus, mida teha, kui vanemale tundub, et tema laps ei saa kodutöödega hakkama (nt kellega rääkida). 

Omaette teemaks võib olla väljaspool klassi toimuv õppetöö – kohustuslik (nagu nt õuesõpe, spordipäev, ujumine vm) või mittekohustuslik (nagu nt teatrietendused, väljasõidud vm).

Paljud lapsevanemad tunnevad, et neil on raske aru saada, milline on Eesti koolis kommunikatsioon lastevanemate ja kooli vahel. Orientatsioonitunnis võiks puudutaada järgmisi teemasid:

• Kooli kontaktid (kooli koduleht, üldnumber, võtmeisikute kontaktid). Tuletada ka lapsevanematele meelde, et kui neil muutuvad kontaktid (nt telefoninumber), tuleb sellest koolile teada anda.
• Mida teha kriisisituatsioonis (millistel juhtudel annab kool midagi teada lapsevanemale ja kuidas kool lapsevanema kätte saab ning mida teha, kui vanem peab midagi koolile kiiresti teada andma)? 
• Millist infot kool vanemale tavaliselt saadab? 
• Kas eeldatakse ka e-Kooli või Stuudiumi kasutamist ja kui eeldatakse, siis kas vanemal on võimalik paluda abi selle kasutamise õppimisel (nt kuidas luua konto, mida täpsemalt vaadata)? Kas on ka teisi viise info saamiseks, kui algul e-Kool või Stuudium algul arusaamatuks jääb? 
• Mis on lastevanemate koosolekute eesmärk, ja kuidas saab vanem koosolekutel räägitud olulise info, kui ta ei oska eesti keelt? 
• Milliste juhtudel soovib kool lapsevanemalt infot saada (nt kas lapsevanem võiks anda teada, kui nende elus on sündmused, mis mõjutavad lapse kooliskäimist või mõjutavad olulisel määral lapse emotsionaalset fooni)? 
• Millal, keda ja kuidas teavitada nt puudumistest? Millisel juhul võib puududa, mismoodi puudumisi vähendada? Näiteks kui laps peab minema arsti juurde, ei pruugi vanem selle peale tulla, et kui arst pakub lapse kooliajaga kattuvat aega, on mõnikord võimalik paluda ka aega, mis oleks pärast koolitunde. Millistel juhtudel ei peaks kooli tulema (nt haigena; võib puudutada ka küsimust, kas väsinud olek on sama, mis haige olemine)
• Kas koolile tuleb teatada, kui lapsel on täid, läkaköha, tuulerõuged vmt haigused (siinjuures tasub ka öelda, kas infot konkreetse juhtumi/lapse kohta jagatakse või ei jagata teiste vanematega, sest lapsevanemal võib olla hirm, et tema last hakatakse halvasti vaatama)?
• Millistel juhtudel on vaja tõendit? 

Lapsevanema jaoks on oluline teada, millised kulutused võivad kooliga kaasneda. Näiteks:

• Koolitarbed
• Ootused seoses koolis toimuvate sündmustega (nt on vaja kostüümi, või palutakse tundi kaasa võtta mingid esemed, küpsetada laada jaoks vms)
• Lisaks esemetele, mis on otseselt vajalikud koolitööks, võivad olla ka nt jõulukingitused (sh erinevad viisid, kuidas lastele kingitusi korraldatakse, lisaks, on olukordi, kus lapsevanemad vahel ise koguvad raha õpetaja kingituse jaoks).
• Väljasõidud, teatrid, muuseumid vm – kas nende eest peab alati maksma või ainult vahel, kas need kulutused on kohustuslikud või ei ole, kas lapse kohalkäimine on kohustuslik või ei ole 
• Kas juhul, kui vanemad ei saa lubada endale teatud tegevust (nt väljasõit), kas on võimalik taotleda ka nt ühekordset vabastust väljasõidu maksumusest?
• Kas vanemad on teretulnud ka ise oma oskusi pakkuma, vabatahtlikult milleski kaasa tegema vms?

Mõned lapsevanemad ei oska isegi tulla selle peale, et koolis võiksid leida aset tegevused mis ei ole otseselt seotud õppimisega, ent mis võiksid olla nende lapsele huvipakkuvad või kasulikud. Hiljem, kui selgub, et koolis leiab aset ka huvitegevus, on neil kahju, et nad seda varem teada ei saanud. Seetõttu võiks rääkida lühidalt koolis pakutavatest võimalustest (pikapäevarühm, huviringid) või öelda vanematele, kust nad sellist infot leida võiksid.

Enamus lapsevanemaid on ka äärmiselt tänulikud igasuguse info üle, mis puudutab antud linnaosa vabaajategevust (trennid, huviringid). Koolil ei ole seda alati lihtne pakkuda, sest ka kool ei pruugi teada, millised võimalused piirkonnas on, aga mõnel juhul saab lihtsalt viidata olemasolevale infole (nt siit leiab vabaaja tegevuste infot Tartu kohta eesti, inglise ja vene keeles) ja mõnel juhul saab nt klassijuhataja paluda vanematel jagada omavahel infot selle kohta, milliseid trenne ja ringe teatakse – see tuleb kasuks mitte ainult rändelapsele, vaid ka kõikidele teistele lastele.

Kohanemine uues riigis ja uues koolis on protsess, misda on lihtsam läbida, kui inimene tead, mida võib oodata. Seetõttu oleks väga hea, kui vanematele oleks võimalik lühidalt rääkida,

• millistest etappidest võib koosneda kohanemisprotsess (loe siit)
• kuidas lapsed teist keelt omandavad (loe siit)
• mida vanem peaks tegema lapse keelelise arengu toetamiseks (loe siit)
• kuidas kool toetab last eesti keele omandamisel
• milline on vanema roll lapse keelelises arengus (loe siit)

Ka kooliperel on kasulik teada, millised tegurid mõjutavad lapse kohanemist, loe lähemalt siit.

Kuigi igas peres kasvatatakse lapsi omamoodi, on siiski ka erinevaid riigile/kultuurile omaseid arusaamad selles osas, mida laps peab teatud vanuses oskama/tegema/mitte tegema. Sisserändajatest lapsevanematel võib olla kasulik saada lühike ülevaade sellest, millised ootused on Eestis teatud vanuses lastele – näiteks ootused esimesse klassi tuleva lapse iseseivale riietumise ja söömise osas või ootused, et lapsel võimaldatakse osaleda klassi ühistegevustes vanemates klassides. 

Mõnikord ei tule vanemad selle peale, et nende päritoluriigist kaasa tulevad arvamused ja hoiakud ei pruugi uues keskkonnas otstarbekad olla. Näiteks on laste iseseisev liikumine avalikus ruumis paljudes riikides mõeldamatu ja Eestisse jõudes ei pruugi vanemad selle peale tulla, et siin on  keskkond turvalisem, kui nende riigis ja riskid on väiksemad. 

Näiteid erinevatest eakohastest oskustest, mida tuuakse välja erinevate riikides, võib inspiratsiooniks lugeda siin.

Kui uued õpilased on erinevates vanustes, ei pruugi orientatsioonitund olla parim koht eakohastest oskustest rääkides, aga igal juhul tasub silmas pidada, et see teema võib lastevanematele olla äärmiselt kasulik ja kaaluda, kas seda saaks puudutada mingil teisel hetkel.  

Loomulikult on eakohastest oskustest rääkida oluline märkida, et lapsed arenevad erinevalt, neil on erinevad huvid, oskused, isiksusomadused. On küll mõned verstapostid, milleni paljud lapsed nendes vanusegruppides jõuavad, ja neid peetakse tavalisteks, aga need ei ole „kohustuslikud“ ja enamasti lastel ka ei ole kõiki neid oskusi. Igal juhul tasub alati silmas pidada, et eakohaseid oskusi puudutavad väited on paratamatult üldistavad ja nt APA (Ameerika psühholoogide liit) esitleb eakohaseid oskusi üsna üldistes kategoorias (nt 6-10 aastased lapsed) just seetõttu, et areng toimub lastel individuaalselt.