Eesti õppekeelega koolides on aina rohkem õpilasi, kes omandavad eesti keelt teise keelena. Selleks, et koolis õpilaste keelelist arengut paremini toetada, on oluline teada, kuidas toimub keelte omandamine.
Keelt või keeli, mida laps kuuleb ja omandab varases lapseeas, nimetatakse lapse esimeseks keeleks või esimesteks keelteks. Esimene keel omandatakse keelekeskkonnas, tavaliselt seda keelt kõnelevate inimeste hulgas üles kasvades. Mõned lapsed omandavad korraga rohkem kui ühte keelt, sel juhul on neil mitu esimest keelt.
Keeli, mida laps omandab hiljem, tähistatakse terminiga teine keel või teised keeled. Teise keele omandamise all peetakse silmas protsessi, kus keelt omandatakse sarnaselt esimese keelega, keskkonnas, kus seda keelt räägitakse, kus pigem mitte ei keskenduta reeglite õppimisele, vaid piisavalt pikaajalise ja kvaliteetse sisendi saamise tulemusena tekib sisemine keeletunnetus – sarnaselt sellega, kuidas kujuneb keeletunnetus, sh keele loogika ja grammatiliste vormide tunnetus, esimest keelt rääkima õppivatel lastel.
Kui õppida uut keelt väljaspool keelekeskkonda, nt koolis ja klassiruumis võib rääkida võõrkeele õppimisest. Võõrkeelena õpitakse keelt, millega väljaspool keeletundi kokku ei puututa – nt eesti koolis saksa või prantsuse keelt.
Mõnikord arvatakse, et rändelapsele peaks alguses eesti keele selgeks õpetama ja alles siis võiks ta hakata käima tundides oma tavaklassiga, sest nii saab ta tunnis rohkem aru.
Sel juhul toimub aga õpe aeglaselt ja lisaks tulemuseks võib eesti keele oskus jääda üsna nõrgaks, sest laps õpib eesti keelt võõrkeelena ja see protsess on palju aeglasem.
Eesti õppekeelega koolis õppiva rändetaustaga lapse puhul on eesti keele omandamiseks tulemuslikum kasutada mitte ainult võõrkeeleõppemeetodeid, vaid kogu keelekeskkonda ning selleks on oluline, et laps oleks võimalikult palju enda klassiga. Selline lähenemine võib tunduda vähem korrapärane ja vähem struktureeritud kui keeletunnis teemade või grammatiliste vormide kaupa õppimine, ent õppija viibimine keelekeskkonnas on suure tähstusega keele omandamisel.
Samas ei tähenda see, et lapse lihtsalt istub klassis, vaid õppijat peab toetama nii tunnis (mh meetodite valikuga) kui ka eesti keele lisatundidega.
Selleks, et keeled (olgu tegemist esimese või teise keelega) saak areneda, vajab laps eeskätt võimalikult rikkalikku keelelist sisendit, aega ja turvalist keskkonda.
Kõige alus on keeleline sisend ja selle kvaliteet: mida rohkem sisendit, seda parem on lapsel õppida. Lisaks, mida mitmekesisemat sisendit laps kuuleb, seda parem. See tähendab, et on hea, kui lapsega räägivad erinevad inimesed, kui ta saab keelega kokku puutuda erinevate allikate kaudu (raamatud, filmid, inimesed) ja tal on erinevad olukorrad ja kohad, kus keelt kasutada.
Kõik need tegurid suurendavad keelelist materjali, mida laps töötleb – ja ka tema motivatsiooni õppida, sest tal tekib palju erinevaid põhjuseid õppida keelt.
Loomulikult vajab laps ka aega ning soovitavalt ka turvalist keeleõppekeskkonda
Taani arengupedagoogi Camilla Wessmani luuletus võtab omal moel kokku olulised punktid, mida keele omandamise kohta võiks teada.
Keelt peab kuulma.
Keelt peab rääkima.
Keelele peab saama otsa vaadata.
Keelt peab maitsma.
Keelt peab märkama kogu kehas, pealaest varvasteni.
Keelt peab hüppama.
Keelt peab tantsima.
Keelt peab nuusutama.
Keelt peab laulma.
Keelt peab katsuma.
Keel on tõsine asi, keel on naljakas asi, keel on mäng.
Camilla Wessman
Keele omandamise protsess on väga individuaalne. Mõni laps hakkab kordama sõnu praktiliselt kohe, kui keegi neid talle ütleb, mõned lapsed ei ole ka pärast kuud aega selleks valmis.
Keeleteadlane Stephen Krashen on toonud välja, et mitmed lapsed läbivad teise keele omandamise teekonna alguses etapi, mida ta nimetab vaikivaks perioodiks. Vaikiv periood on etapp teise keele omandamise protsessis, kus lapsed ei räägi uut keelt või räägivad seda väga vähe. Sel ajal pakuvad teised inimesed oma keelekasutusega neile mudeleid, millest eeskuju võtta, lapsed kuulavad ja harjuvad keelestruktuuriga, aga ei ole veel valmis ise keelt kasutama. Sel ajal saavad lapsed aru rohkem kui nad ise öelda suudavad.
Kõikidel lastel ei teki vaikivat perioodi (noorematel lastel tekib see sagedamini kui vanematel) ja periood ise võib olla väga erineva pikkusega – mõnest nädalast poole aastani, mõnel juhul koguni paar aastat. Lastel võib sellel ajal olla soov vältida olukordi, kus neilt nõutakse rääkimist. Nad võivad olla ebakindlad, mõnikord ka püüda enda tähelepanu suunata mingitele teistele tegevustele. Kui vaikimisperioodil last survestada (nt nõuda rääkimist), võib õpilasel kujuneda negatiivne hoiak keele õppimise suhtes.
Üldiselt liigub laps teise keele omandamise protsessis üsna sarnaselt esimest keelt õppiva lapsega – uue keele aktiivsest kuulamisest aina enam keele aktiivse tootmise poole, st hakkab aina rohkem rääkima ja erinevaid lausestruktuure moodustama.
Igapäevane kõnekeel areneb kiiremini, formaalsem keel tunduvalt aeglasemalt. Keele omandamine sõltub väga paljudest erinevatest teguritest (vanusest, keelesisendist, motivatsioonist, enesehinnangust, turvatundest jne), igal juhul tuleb aga silmas pidada, et keele omandamine võtab aega. Näiteks pakub keeleteadlane Jim Cummins, et koolis akadeemiliseks kirjutamiseks kasutatava inglise keele omandamine võtab umbes 5-7 aastat.
- Motivatsioonil on suur tähtsus keeleõppes. Eristatakse kahte tüüpi motivatsiooni: integratiivne ja instrumentaalne. Mõlemad motivatsioonitüübid mõjutavad teise keele omandamise edukust, erinevatest perspektiividest.
Integratiivne motivatsioon (sisemine motivatsioon) tähistab õppija soovi muutuda osaks kogukonnast, milles uut keelt räägitakse. Ta tahab suhelda enda ümber olevate inimestega, ta tahab osaleda tegevustes, mis tema ümber toimuvad, sest see on tore ja huvitav. Integratiivse motivatsiooniga õppija on avatud, tal on positiivne suhe keele omandamise protsessiga, samuti on selline õppija püsivam ja järjekindlam, kui puutub kokku mõne väljakutsega.
Instrumentaalne motivatsioon (väline motivatsioon) on praktilisem: inimene õpib uut keelt, sest tal on vaja, tal on sellest kasu (nt parem õpiedukus või karjäär). Tema eesmärgid on pigem isiklikud, mitte ei ole seotud teiste inimestega (interpersonaalsed) ja ta sõltub rohkem välisest tunnustusest (kiitusest, hinnetest jms). Instrumentaalne motivatsioon on enamasti pigem täiskasvanul, aga ka õpilane võib õppida peamiselt hinnete pärast, kui nt tal ei olegi keelekeskkonnas kellegagi suhelda.
Integratiivset motivatsiooni peetakse tugevamaks kui instrumentaalset, kuid need motivatsioonid ei ole vastandlikud, vaid pigem on sama mündi kaks poolt. Mõlemad toetavad teise keele omandamist ning tulemused on kõige positiivsemad siis, kui keeleõppes saab tugevdada mõlemat motivatsioonitüüpi. Motivatsioon võib ka ajas muutuda.
Lisaks on teisi aspekte, mis motivatsiooni mõjutavad, nagu nt
- õppemeetodid või -materjalid,
- õpetaja suhtumine õpilasse,
- õpetamisstiil ja õpetamispädevus, samuti
- õppekliima ja kaasõpilaste positiivne suhtumine.
Erinevates riikides lähenetakse uussisserändajate laste keeleõppe toetamisele koolides erinevalt ja kasutatakse erinevaid meetodeid ja strateegiaid.
Mõnedes riikides on koolides ettevalmistusklassid, kus teatud perioodil keskendutakse väga intensiivselt õppekeele omandamisele. Ettevalmistusklasside puhul rõhutatakse, et kuigi need võivad olla kasulikud, on ka mitmeid negatiivselt mõjutavaid aspekte, millega tuleb ettevaatlik olla. Ühelt poolt võib uussisserändajatele keele õpetamine eraldi klassides õpilast akadeemiliselt toetada, aga kui see tähendab, et õpilased jäävad märkimisväärse osa ajast väljapoole oma klassi keskkonda, võib neil hiljem olla märksa raskem klassis sidemeid luua ja sel juhul on eraldi keele õppimisel risti vastupidine mõju. Nii on märgitud, et eraldi klassides keele õppimine peaksid need kestma pigem lühikest aega ja on väga oluline, et üleminek tavaklassi oleks võimalikult kiire, samas sujuv ja toetatud.
Mõnedes riikides ettevalmistusklasse ei ole ja uussisserändajad liiguvad kohe tavaklassi. Tavaklassis õppimisel on aga oluline, et õpilased saaksid lisatuge õppekeele omandamisel. Tavalisimaks viisiks on see, et rändelapsed saavad eraldi just neile suunatud keeleõpet. Seda valdavas enamikus EL riikidest ka pakutakse, kuigi üsna erinevas mahus – kahest tunnist üheteistkümne tunnini nädalas.
Viimaste aastakümnete kogemustest lähtudes on aina rohkem hakatud keskenduma rändelaste keeleliste vajaduste toetamisele ainetunnis – paralleelselt aineõppega, klassi kontekstis, kasutades kaasavaid ja kaasaegseid õpikäsitlusi.
Tõenäoliselt saab see ka valitsevaks trendiks: lapsed lähevad kohe tavaklassi, saavad lisatuge lisaõppe näol, aineõpetajad arendavad nii täiendõppes kui ka tegutsemisprotsessis aina rohkem kompetentsi lapse toetamiseks enda tunnis.
Kasutatakse erinevaid IT-lahendusi ja lõimitud aine- ja keeleõpet, lisaks lähtutakse aineõppes keeleteadlikest (ehk keeletundlikest) õpetamispõhimõtetest (ingl. k. language-sensitive teaching) ja terviklikest kogu kooli või kogukonda hõlmavatest lähenemistest (ingl. k. whole school approaches).
Keeleteadliku aineõppe aluseks on põhimõte, et kõik õpetajad, kellega rändelaps kokku puutub, on nii või teisiti tema jaoks ka keeleõpetajad. See ei tähenda, et kõik aineõpetajad peaksid omandama keeleõpetaja pädevused. Ent kuna nad tahes-tahtmata mängivad rolli rändelapse keele omandamises, on hea, kui õpetaja oskab oma keelekasutust jälgida ja teeb oma keelekasutuses mõningaid teadlikke valikuid, et rändelast paremini toetada.
Kogukondlike terviklähenemiste aluseks on see, et kogu kool – ja mõnikord ka terve kogukond – peaks teadvustama enda rolli sisserändajate keelelise arengu toetamisel. Sellistes lähenemistes ongi olulised märksõnad selle rolli teadvustamine ning koostöö.
Kuidas saab õpetaja aidata keelt omandavat last?
- Aita lapsel seoseid luua Mida rohkem laps saab seostada keelt enda ja enda ümber toimuvaga, seda rohkem on tal motivatsiooni proovida keelest aru saada ja seda lihtsam on tal seda omandada.
- Ära paranda lapse keelelisi eksimusi Vigade tegemine on loomulik ja koguni vajalik osa keele omandamisest. Niikaua kui laps saab piisavalt kvaliteetset keelesisendit (st viibib keskkonnas, kus tema ümber on eesti keel), on tal piisavalt õigeid keelemudeleid, mida üle võtta. Kui tal on lisaks ka olukordi, kus ta saab keelt turvaliselt katsetada, siis ta kuulab, katsetab, mõne aja pärast märkab, et teised ütlevad mingit keelevormi teisiti ja korrigeerib end reeglina lõpuks ise.
- Hoidu ekslikkest soovitustest. Selleks, et osata perele lapse keelelise arengu osas nõu anda, peab teadma üldjoontes, mis toetab mitmekeelse lapse arengut, mida aga vältida. Sellest saad rohkem lugeda siin.
- Kasuta erinevaid olukordi ja meeli!
Inimene õpib keelt kõikide meeltega janäiteks küsimusest „kas tahad süüa?“ on lihtsam aru saada sööklas kui basseinis. . Õppetöös saab kasutada mõistmise toetamiseks visuaalset tuge – pilte, kehakeelt ja liikumist, „rääkivaid seinu“ jne. See kõik loob lapsele “ankruid”, mis aitavad esialgu üüratuna tunduvas sõnameres millestki kinni hakata! - Püüa olla teadlik enda keelekasutusest.
Keelt õppival lapsel on lihtsam, kui rääkija räägib selgelt (üks mõte korraga), toetab enda kõnet miimikaga ja saadab lapse tegevust kõnega (sa joonistad, väga hea!). Oluline on ka kordus – kui püüad esialgu öelda lapsele ühte ja sama asja samal moel, jääb see meelde ja loob tunde, et ta juba mõistab. Nt võiks algusperioodil läbivalt kasutada konstruktsiooni “anna mulle raamat”, mitte vaheldada “anna see õpik!”, “ulata raamat” ja “luba mulle oma õpik!”).
Kaasa klass rändelapse õpetamisse!
Esimese keele mõju teise keele omandamisele
Eestis on üsna vähe räägitud ja kirjutatud sellest, kuidas mõjutab eesti õppekeelega koolis eesti keele omandamist õpilase emakeel, olgu see vene, inglise, soome või mõni muu keel.
Vahel ollakse koolides seisukohal, et kui õpilase emakeel erineb koolikeelest, siis on tema enda jaoks parem, kui ta seda ei kasuta, sest siis omandab ta kooli õppekeele kiiremini. Tavaliselt piirdutakse soovitusega või nõudega koolis emakeelt mitte kasutada, aga mõnikord soovitatakse lapsevanematel rääkida lapsega eesti keeles. Ka lapsevanemad võivad arvata, et kui nende lapsed käivad eestikeelses koolis ja nad elavad ühiskonnas, kus räägitakse eesti keelt, on parim viis last toetada esimesest keelest loobuda ja keskenduda täielikult teisele keelele.
Kuigi arusaam mitmekeelsusest kui võimalikust takistusest on olnud veel mõnikümmend aastat tagasi levinud, on tänapäeva uuringud selgelt ümber lükanud idee sellest, et esimest keelt (emakeelt) tuleks pärssida selleks, et teine keel (antud juhul eesti keel) õigesti areneks. Vastupidi, korduvad uuringud on näidanud, et tugev baas esimeses keeles on abiks teise keele omandamisel, ja kui õpilane saab kasutada oma emakeelt ning tunneb, et see on väärtustatud, omandab ta ka oluliselt kiiremini kooli õppekeele ning on ka teiste ainete õppimisel edukam.
Miks lapse emakeele arendamine paralleelselt teise (st uue omandatava) keelega aitab lapsel edukamalt õppetööga toime tulla? Ühelt poolt on edukaks õppeprotsessiks oluline, et see põhineks teadmistel ja oskustel, mis lapsel juba olemas on. Üheks selliseks oskuseks on lapse esimene keel või esimesed keeled. Teiselt poolt on lapse esimene keel tihedalt seotud tema identiteediga, ja kui soodustada ja julgustada esimese keele pidevat arendamist, teeb see lapsele lihtsamaks sotsiaalse ja emotsionaalse ülemineku uude keelelisse ja kultuurilisse keskkonda. Kolmandaks, õpilased, kellel on oma emakeeles all tugev baas, õpivad reeglina teist keelt kiiremini ja on koolis edukamad kui need, kellel emakeele areng unarusse jääb.
Mitmekeelsus toetab laste üldist arengut – kognitiivset arengut, suhet vanematega, minapildi postiivset arengut jpm. Mõlema keele arendamine võib olla väga kasulik kirjaoskuse toetamiseks: rohkem kui ühes keeles lugemine arendab hästi metalingvistilisi oskusi – s.t laps oskab mõelda mitte ainult sellest, mida üks või teine sõna tähendab, vaid mõelda ka keele kohta (ühes keeles pannakse sõnu kokku ühel moel, teises keeles – osaliselt teisel moel). See omakorda lihtsustab järgmiste keelte omandamist, sest laps oskab mõelda selle peale, mida me teeme keelega ja kuidas me keeli kasutame. Kirjaoskus ühes keeles võib ka üle kanduda teisele keelele.
Mitmekeelsusest loe rohkem siit.