Mitmekeelsed pered võivad olla väga erinevad. Võib juhtuda, et lapse mõlemad vanemad räägivad sama keelt, ent elavad riigis, kus ümberringi räägitakse mõnda muud keelt. Näiteks Eestist pärit pere elab Saksamaal ja vanemad räägivad lapsega kodus eesti keeles.

Vahel on nii, et kummalgi vanemal on oma emakeel, milles ta lapsega suhtleb – nt ema räägib hispaania keelt, isa rootsi keelt, lapsega räägivad nad kumbki oma emakeelt, ühine keel on emal ja isal aga hispaania keel. Kui selline pere elab Eestis ja laps käib eesti õppekeelega koolis, kasvab ta üles kolme keelega. Kui aga sellises peres, kus kummalgi vanemal on oma emakeel, milles ta lapsega suhtleb, ent vanemad omavahel suhtlevad hoopis inglise keeles, on lapsel igapäevaselt ümberringi lausa neli keelt.

Ma kasvasin üles Indias, ja rääkisin hindi ja inglise keelt. Mu abikaasa Christofer on samuti kakskeelne: ta kasvas üles Stockholmis, rääkides emaga rootsi keelt ja oma briti isaga inglise keelt. Kui me kolisime 2002. aastal Suurbritanniasse ja meil sündisid lapsed (Elijah on 11 ja Isaac on 9), leppisime kokku, et Christofer räägib nendega rootsi keeles ja mina räägin hindi keelt.

Võibolla on see üllatav, aga meil ei olnud kunagi mingeid probleeme. Poisid räägivad meiega meie emakeeltes, nad on selle süsteemi täiesti omaks võtnud. Kui aga me räägime kõik koos, nt. istume kogu perega söögilauas, siis räägime inglise keeles.

Algul ma mõtlesin, et äkki ma tunnen end välja jäetuna, kui Elijah räägib oma isaga rootsi keelt. Mis tegelikkuses juhtus, oli see, et olen ise hakanud rootsi keelest rohkema ru saama. Mu abikaasa oskas hindi keelt, kui me kohtusime, nii et ka tema saab aru sellest, mida ma poistega räägin. Koos aga räägime inglise keeles, välja arvatud juhul, kui tahame üksteisele midagi öelda, et nii, et ümberkaudsed inimesed aru ei saa.

Kui lapsed olid väikesed, rääkisime neil enda emakeeltes muinasjutte, lugesime raamatuid, meil olid erinevad DVDd, et aidata neil keeli omandada. Nüüd plaanin neile õpetada, kuidas hindi keeles kirjutada. Ümberkaudsetele inimestele võib tunduda, et meil on keeruline süsteem, aga meie jaoks see töötab. Isegi meie koera Melmaniga räägime me kõiki meie keeli - ta saab aru sellest, kui ütleme “jalutama” hindi keeles (ghumi-ghumi), söögiaja saabumisest inglise keeles (brekkie) ja õhtul käib õues pissil rootsi keeles (go kissa).

Pri Bamford, Essex

Mitmekeelsus

Mitmekeelsuses kui teadusharus on viimase poolesjaa aasta jooksul suur areng toimunud ja arusaamad mitmekeelsusest on paljuski muutunud.  Kuna muutus on olnud kiire, on mitmekeelsuse kohta ka tänasel päeval levinud palju arvamusi, millest kõik ei ole tõesed. Eksiarvamustel põhinevad hoiakud ja tegutsemine võivad aga osutuda kahjulikuks lapse keelelisele arengule. 

Järgnevalt on toodud mõned levinumad mimekeelsusega seotud teemad.

Mitmekeelsus ei aeglusta lapse arengut

Mitmekeelsus on sama vana nähtus kui keeled ise, ent uuringuvaldkonnana on see võrdlemisi uus: suurem teaduslik huvi keelekontaktide ja mitmekeelsuse vastu tekkis alles 1950ndatel. 

Varasemad lähenemised põhinesid enamalt ideoloogiatel (poliitilised ükskeelsuse ideoloogiad, standardiseeritud keele pidamine ideaaliks), mitte reaalsetel andmetel ja nii kirjeldati mitmekeelsust kui puudust ning nähti inimaju kui piiratud mahuga anumat, kuhu mitu keelt ei mahu ja tulemuseks võib olla poolik keeleoskus („poolkeelsus“), räägiti ka skisofreeniast, isiksuse lõhenemisest, ebakindlusest jms. 

Keeleteaduses on sellised seisukohad ammu ümber lükatud, kuid ühiskonnas on need visad kaduma. Seepärast võib nii Eestis kui ka mujal kohata arvamust, et varajane mitmekeelsus võib takistada lapse keelelist arengut. See ei vasta tõele. Mõni mitmekeelne laps võib hakata rääkima keskmisest hiljem, enamik kakskeelseid lapsi areneb normaalse kiirusega.

Kooli kontekstis on siin oluline silmas pidada, et mitmekeelne laps võib alustada kooli keskmiselt väiksema sõnavaraga, kuid selle pärast ei tasu muretseda. Mitmekeelsus ei takista lapse keelelist arengut ja ta jõuab teistele järele, eriti kui tal on toeks ümbritseva keskkonna toetus ja positiivne hoiak. Ka kõnearengupuuet esineb üks- ja mitmekeelsetel sarnase sagedusega , mitmekeelsus ei suurenda ega vähenda kõnearengupuude riski. Tänapäeva teaduses on muutunud valdavaks arvamus, et kõik lapsed on võimelised omandama teise keele.

Mõnikord muretsetakse selle pärast, et kakskeelne laps näib olevat ükskeelsetest lastest “maas”. Seejuures võidakse aga unustada arvesse võtta mõlemad keeled.

Miamis (USA) 0-3-aastaste laste seas läbi viidud uuring näitas, et kakskeelsel väikelapsel on ühes keeles väiksem sõnavara kui sama vanal ükskeelsel väikelapsel, kui aga lugeda kokku kahe keele mõistesõnavara (mõisted, mida laps oskab aktiivselt nimetada ühes või teises keeles), on kakskeelse lapse kogu sõnavara suurus üsna sarnane ükskeelsete laste keskmisega - vaid veidi väiksem. See tähendab, et kakskeelne laps mitte ei tea vähem mõisteid, vaid lihtsalt kasutab neid emmas-kummas keeles ja neil läheb natuke rohkem aega, et täita kummaski keeles lüngad.

Sama uuring näitas ka, et kui kakskeelsete laste aktiivne sõnavara on pisut väiksem kui ükskseelsete laste sõnavara, siis kakskeelete laste passiivne sõnavara oli märkimisväärselt suurem, kui ükskeelsetel sama vanadel väikelastel.

Pearson BZ. Raising a bilingual child. New York: Random House; 2008.

Lapsevanemad ei pea eesti keelele üle minema

Vahel soovitatakse lapsevanemale, kes räägib lapsega oma emakeeles (mis ei ole eesti keel) ja paneb oma lapse eesti õppekeelega kooli, et ta hakkaks oma lapsega rääkima eesti keeles. Seda tehakse parimate kavatsustega, sest arvatakse, et see aitab lapsel kiiremini eesti keele selgeks saada ja vähendab „segadust“, mis näib lapsel olevat, kui ta mitut keelt läbisegi kasutab (vt üleminekut ühelt keelelt teisele all). Selle soovituse mõju on aga pigem risti vastupidine soovitule.

Esiteks, sageli ei ole vanema eesti keele oskus sellisel tasemel, et ta oskaks anda lapsele edasi keelevorme – ta võib hoopis kinnistada keeleliselt ekslikke vorme. Sel juhul ei aita lapsevanema eesti keele rääkimine last kuidagi edasi ja võib hoopis takistada.

Teiseks, lapsevanem tunneb ennast teises keeles rääkides piiratuna ja see mõjutab seda, kuidas laps ja lapsevanem omavahel suhtlevad. Emotsionaalne lähedus, usaldus ja intiimsus lapse ja vanema vahel on lapse arengus üliolulised. Kõneldes lapsega oma keeles on sellist lähedust kõige lihtsam luua. Lapse jaoks on kõige parem, kui vanemad räägivad lapsega keeles, milles nad ennast hästi tunnevad ja milles nad oskavad end nüansirikkalt väljendada ja jagavad seeläbi oma sisemist maailma.

Kolmandaks, lapse ilmajäämine esimesest keelest mitet ei aita, vaid pigem takistab teise keele omandamist. Uuringud näitavad, et esimese keele hea oskamine hoopis toetab teise keele omandamist ja mitmekeelset last aitab hoopis see, kui toetada esimest keelt, juhul kui kooli õppekeeleks on mingi muu keel.

Kokkuvõtteks:

Ei ole mõtet paluda lapsevanematel, kelle jaoks eesti keel on võõrkeel, rääkida oma lastega eesti keeles, tõenäoliselt teevad nad seda väiksemate või suuremate vigadega ja laps omandab ekslikud vormid. Keelekeskkonnas (st eestikeelsete laste seas) viibiv rändelaps omandab õiged keelekonstruktsioonid märksa edukamalt inimeste käest, kes räägivad eesti keelt emakeelena. 

See ei tähenda, et vanemad ei saa last aidata eesti keele omandamisel, vanemad saavad julgustada last, otsida ja luua lapsele võimalusi suhtluseks eesti keelt kõnelevate lastega, aga see abi ei peaks sisaldama seda, et nad hakkavad lapsega eesti keeles rääkima.

Kõige olulisem on aga see, et kui lapsevanem tõesti läheb üle eesti keelele, võib see kahjustades kõige olulisemat suhet, mis lapsel on – suhet vanemaga, muutes nende omavahelise kommunikatsiooni konarlikumaks, vähem väljendusrikkaks ja ebaloomulikuks.

Ei ole vaja muretseda, kui laps läheb rääkides ühelt keelelt üle teisele

Vahel arvatakse, et kui laps räägib läbisegi mitmes keeles, on ta segaduses ja ei oska keeli eristada. Mitmekeelsete laste puhul on aga loomulik sujuvalt ühelt keelelt teisele liikuda, näiteks pikib laps eestikeelsesse lausesse emakeelseid sõnu (ja vastupidi), lisab ühte keelde käändelõppe teisest keelest vms. 

Sellist ühe keele elementide teise keelde ülekandmist nimetatakse koodivahetuseks ja seda ei ole vaja peljata. Kõik kakskeelsed kõnelejad kasutavad mingites kontekstides koodivahetust, see on täiesti normaalne. Koodivahetus ei ole mitte kahe keele juhuslik segiajamine, vaid loomulik ja süstemaatiline keelekasutuse nähtus. Lapsed üldiselt saavad aru, kui inimene ei saa aru mõlemast keelest ja pigem kontrollivad seda, mis keelt nad kasutavad.

Miks nad siis vahel siiski läbisegi räägivad? Vahel ei tule vajalik sõna nõutud keeles nii kiiresti meelde, vahel lapsed veel ei olegi jõudnud seda sõna teises keeles omandada. Näiteks kui laps on harjunud teatud teemadel rääkima teatud keskkonnas (nt koolis koolitarvetest), võib ta pikkida oma araabiakeelsete vanematega rääkides lausesse sõna „teritaja“, sest see on tema jaoks lihtsamini kättesaadav, isegi kui ta teab, kuidas on „teritaja“ araabia keeles.

Kokkuvõtteks võib öelda, et erinevate keelte kasutamine on mitmekeelse lapse puhul täiesti normaalne, elu jooksul arenevad erinevad keelekasutusvaldkonnad. Oluline on see, et lapsel oleks positiivne suhe keeltega ja sageli võivad keeled üksteist toetada. Näiteks kui laps on õppinud ära mingi mõiste ühes keeles, toetab see sama mõiste omandamist teises – olgu siis tegemist igapäevase keelepruugiga („janu“) või keerulisemate terminitega („korrutamine“).

Koodivahetus

Mitmekeelsed lapsed võivad vestluses sujuvalt ühelt keelelt teisele liikuda, ka ühte mõtet või lauset väljendades. Väiksemate laste puhul võib see olla tingitud sellest, et nad ei ole veel õppinud keeltel vahet tegema (ja sellepärast on oluline, et üks inimene räägiks ühte keelt!), või sellest, et neil sellel hetkel veel puudub selles keeles sõna, mida neil parasjagu vaja läheb. Suuremate laste ja täiskasvanute puhul on ühelt keelelt teisele liikumine sageli rohkem teadvustatud ja nad kasutavad seda inimestega, kes samuti valdavad mõlemat keelt.

Sellist keelelt keelele liikumist nimetatakse koodivahetuseks ja see on mitmekeelsete inimeste puhul tavaline ja normaalne. Nad lihtsalt kasutavad keelte vahel liikumist, sest see annab lisaväljendusvõimalusi, nt anna võimaldab täpsustada mõnda nüanssi, tunnet, tsiteerida, mida teises keeles täpselt öeldi või luua side inimesega, kes räägib temaga sama keelt.

Mõnikord on koodivahetust kõrvalt kuulvatel inimestel raske koodivahetust mõista või aktsepteerida, sest nad arvavad, et see näitab kõneleja vähest keelesoskust mõlemas keeles. Siiski uuringud näitavad, et selleks, et keeli sujuvalt vahetada, peab rääkija valdama keelt üsna kõrgel tasemel ning et see on nii loomulik, kui ka funktsionaalne käitumine mitmekeelsete inimeste omavahelises jutus.

Mitmekeelsus ei tähenda, et inimene ei oska lõpuks kumbaki keelt

Sageli võib kuulda mõtet, et kakskeelsed lapsed ei omanda korralikult kumbagi keelt. Kui kakskeelsust õigesti toetada, ei juhtu seda.

Kakskeelsus võib olla lisanduv või taanduv. Lisanduva kakskeelsuse (ingl. k. additive bilingualism) korral omandab laps lisaks ühele keelele ka teise keele, nii, et see ei tule esimese keele valdamise arvelt, st esimene keel ei kannata.

Lisanduva kakskeelsuse tekkimiseks peab jätkuma lapse esimese keele areng ka sellel ajal, kui laps omandab teist keelt – st teine keel ei peaks mitte esimest asendama, vaid olema lisaks.

Kooli kontekstis tähendab see, et eesti õppekeelega kooli minnes on oluline, et õpilasel säiliks võimalus kasutada igapäevaelus ka enda esimest keelt. Lisanduva kakskeelsuse arengut võib takistada see, kui lapse emakeel on ühiskonnas madala väärtusega ja seda ei väärtustata/ei respekteerita klassis, vaid pigem seostatakse millegi negatiivsega või naeruvääristatakse (nt imiteeritakse negatiivses kontekstis „aktsendiga rääkimist“). Sel juhul võib laps hakata enda esimest keelt häbenema, ei soovi, et tema vanemad temaga seda räägiks. Lisanduva kakskeelsuse arendamiseks soovitatakse, et lapse vanemad jääksid enda räägitava keele juurde ja ei hakkaks keeli läbisegi rääkima. See tähendab, et ema räägibki oma lapsega nt soome keeles, mitte vaheldumisi eesti ja soome keeles.

Taanduva kakskeelsuse (ingl. k. subtractive bilingualism) korral jääb lapse esimene keel teist keelt õppides unarusse ja ei arene, võib ka ununeda. See tähendab, et teise keele omandamine toimub esimese keele arvelt. Halvemal juhul satubki laps olukorda, kus ta kaotab esimese keele, sest selle keele kasutamisvõimalused kaovad ära, samal ajal on aga ka teine keel konarlikult omandatud.

Taanduva kakskeelsuse üheks tüüppõhjuseks on see, kui vanemad hakkavad kasutama lapsega suhtluses segakeelt või lähevad üle ühiskonna domineerivale keelele, ega suuda toetada lapse emakeele arengut. Selline olukord on lihtsam tekkima, kui lapse esimene keel ei ole selle ühiskonna domineeriv keel ja lapse ning tema pere poolt oodatakse, et nad domineerivale keelle üle läheksid (nt soovitatakse lätikeelsele perele hakata kodus eesti keelt rääkima). Negatiivset mõju võivad avaldada ka ühiskondlikud hoiakud, nt kui lapse esimesse keelde pigem tõrjuvalt suhtutakse ja kui laps tunneb, et tema emakeel ei ole teretulnud (sh koolis ja klassis). Sel juhul võib lapsel esimese keele kasutamine avalikus ruumis tekitada ebamugava tunde ja ta kasutabki seda aina vastumeelsemalt, et ebamugavat tunnet vältida.

Varasemalt on olnud ühiskonnas ettekujutus „ideaalsest kakskeelsusest“, kus inimene valdaks mõlemat keelt täpselt võrdselt, oleks n-ö kahe ükskeelse inimese summa.

Mitmekeelsed inimesed valdavad harva mõlemat keelt täpselt ühtemoodi – eri keeli kasutatakse enamasti erinevates olukordades, erinevate inimestega. Kuna erinevate keelte kasutusalad ei kattu täielikult, ei vajagi inimene keelte võrdset oskust. Ka kognitiivselt ei olegi võimalik ega vajalik kahte keelesüsteemi täiesti eraldada.

See kõik ei tähenda, et üks keel on teisest tingimata tugevam, vaid pigem seda, et vajaminevate ressursside komplektid on erinevad. Ka ükskeelne inimene ei valda kõiki keeleressursse ega tea kõiki sõnu enda emakeeles.

Mida saab teha õpetaja ja kool?

  • Aktsepteerige õpilase emakeelt. Lapsel on õigus kasutada oma emakeelt ja talle peaks jääma ka selle rääkimise rõõm. Laps ei tohiks tunda enda halvasti selle pärast, et ta oma emakeelt kasutab, ammugi ei peaks ta seda häbenema. Emakeele rääkimine ei ole kuidagi vastuolus sellega, et laps peab eesti keelt omandama!
  • Julgustage last emakeelt arendama. Lapsel on lihtsam emakeelt säilitada kui teda ümbritsevad inimesed julgustavad teda emakeelt rääkima ja erinevates olukordades kasutama – sh koolis, kuna kool on lapse elus äärmiselt olulisel kohal. Selle kaudu, et koolis on lapse emakeel aktsepteeritud ja selle oskust väärtustatakse, näitavad õpetajad, et mitmekeelsus on rikkus. Ka teistele lastele on see keelte omandamisel inspiratsiooniks. Julgusta õpilast soovi korral emakeeles vihikusse täpsustusi juurde kirjutama. Kui õpilasele saab pakkuda võimalust koolikeskkonnas oma emakeelt näha, on see suurepärane – nt võib klassi stendile panna mõne õpilase valitud ja kirjutatud sõna (või kui ta kirjakeelt ei ole omandanud, siis tema vanemate poolt kirjutatud, või internetist välja prinditud/välja lõigatud). See tekitab huvi erinevate keelte vastu ka teistel lastel!
  • Kaasake kõik osapooled keeleõppega seotud lahenduste otsimisse. Vahel võib juhtuda, et ühte keelt kõnelevad muukeelsed lapsed segregeeruvad oma gruppi või lähevad muukeelsete laste klassikaaslased nendega suheldes üle kolmandale keelele (nt inglise keelele). Teatud juhtudel võib see aeglustada eesti keele omandamist. Kui sulle teeb olukord muret, püüa kaasata kõik olulised osapooled lahenduse väljatöötamisse: rändelapsed, inglise keelt rääkivad klassikaaslased, mõnikord ka rändelaste vanemad. Aidake lastel endal sõnastada, miks on rändelapsel vaja eesti keelt omandada, mida üks või teine osapool saab selleks teha, millised võiksid olla reeglid. Kui lapsed on ise kaasatud reeglite loomisesse, on neil reeglitest lihtsam kinni pidada. Reegleid tuleb aeg-ajalt üle vaadata (mõned reeglid ei hakkagi tööle, siis peab mõtlema teistele lahendustele).

Emakeele õpe eesti õppekeelega koolis ja koostöö vanematega

Põhikooli riiklikus õppekavas on sätestatud, et eesti keelest erineva emakeelega lastele saab pakkuda emakeele õppimise võimalust 2 tundi nädalas, kui õpilase kodukeel erineb kooli õppekeelest ja kui soovijaid on enam kui 10.

Sageli ühes koolis ei ole nii palju ühe keele rääkijaid, aga võib olla on võimalik pakkuda sellist võimalust mitme lähestikku asuva kooli peale.

Lapsevanem võib esimese keele toetamiseks otsida üles teised sama keelt rääkivad pered, kes elavad lähestikku ja luua lastele võimalus suhtlemiseks. Loomulikult ei saa olla koolil kohustust seda protsessi toetada, ent kool võib soovitada seda mõtet lapsevanemale. Tänapäeval on mitmetes Eesti linnades rändetaustaga inimeste toetamisega tegeleva organisatsioonid – Tallinnas International House Estonia, International House Tartu, Tartu Welcome Centre, International House of Pärnu ja nendelt võib paluda abi sama keelegrupi inimeste leidmisel ja ehk ka grupi moodustamisel.
Tartu Rahvusvahelises Koolis kasutatakse edukalt süsteemi, kus lapsed õpivad enda emakeelt ise (mõnes keeles on veebipõhised materjalid täiesti olemas), aga neil on selleks koolis koht ja selleks on tunniplaanis ette nähtud ka aeg. Lisaks kaasatakse õpetamisse vanemaid – nt on lapsevanem nõus (teinekord ka vabatahtlikult) panustama ja tuleb tunni läbiviimiseks kooli kohale. Tund toimub kooliruumides kooliajal. Ei maksa peljata, et lapsevanemal peaksid olema ilmtingimata õpetamisoskused. Ka siis, kui vanem lihtsalt loeb emakeeles lasteraamatut ja teeb mõned lihtsad harjutused (lapsed joonistavad ja kirjutavad juurde, loovad ise jutukesi jms), arendab see laste sõnavara!