“Rändelaps” või “rändetaustaga laps”, kellest see veebileht räägib, ei ole juriidiline mõiste, vaid viitab lapsele, kes enda tausta tõttu puutub oma kodus tõenäoliselt kokku teise kultuuri või keelega seotud aspektidega, nt kelle kodune keel erineb õppekeelest.

Rändetaustaga laps võib olla tulnud Eestisse kuu aega tagasi Lõuna-Koreast, sest tema vanemad said siin tööd, aga võib olla ka Eestis sündinud laps, kelle kodune keel on vene keel; samuti tagasipöördujate laps – st laps, kelle vanemad on pärit Eestist, ent läksid teise riiki pikemaks ajaks elama, hiljem aga otsustasid lapsega Eestisse tagasi tulla.

Kas rändelapsi saab üheks grupiks üldistada?

Rändelaps on väga lai kategooria, mis hõlmab erinevaid gruppe, millest tavalisemad on välja toodud all. Kuigi on raske välja tuua vajadusi, mis oleks ühtmoodi olulised kõigile rändetaustaga lastele, võivad mõned vajadused olla rohkem iseloomulikud teatud konkreetsetele rändegruppidele. Iseenesestmõistetavalt tuleb lisaks alati silmas pidada, et iga laps ja iga lapse olukord omanäoline.

Eesti koolides sagedamini esinevad rändegrupid:

Uussisserändaja on lai katusmõiste. Haridussüsteemis loetakse uussisserändajaks Eestisse Euroopa Liidust või väljastpoolt EL tulnud last, olenemata rände põhjusest (nt pere- või õpi, varjupaiga taotlemine jm), kes on Eestis viibinud vähem kui kolm aastat ja kelle kodukeel erineb õppekeelest.

Koolid, kus käivad uussisserändajate lapsed (st lapsed, kes on Eestis elanud alla kolme aasta), saavad küsida uussisserändaja eesti keele õpetamiseks toetust. Kui EHISesse on õpilane kantud märkega “uussisserändaja”, annab see koolile või omavalitsusele võimaluse taotleda täiendavat toetust õpilase eesti keele oskuse arendamiseks ja eesti keele teise keelena õppe korraldamiseks (HARNO). Täpsemat infot saab ka kooli pidaja (tavaliselt kohaliku omavalitsuse) käest.

Laiemalt, erinevate programmide ja uuringute mõistes kasutatakse aga Eestis mõistet “uussisserändaja” inimeste kohta, kes on Eestisse saabunud viimase viie aasta jooksul. Just selles mõttes käsitleb uussisserändajat Eestisse välismaalt tulnud inimeste toetamise riiklik programm (Kohanemisprogramm), mis on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele.

Uussisserändajad on suur ja mitmekesine grupp

Uussisserändajad lapsed saabuvad erinevatest maailma riikidest, haridustee erinevates etappides. Lapsed võivad olla Eestisse saabunud juba imikuna või hoopis gümnaasiumiastmes. Nad võivad saabuda kooli alguseks või kooliaasta keskel. On lapsi, kelle pere on otsustanud Eestisse tulla – nt tulevad nende vanemad Eestisse tööle. Nende liikumine on olnud planeeritud ja vabatahtlik. Kui nad on kooliealised, on neil reeglina juba mingi koolikogemus enda koduriigist. Samas on lapsi, kes jõuavad Eestisse sellepärast, et nende päritoluriigis puhkes sõda vm kriis, kes on pidanud lahkuma kiiruga ja planeerimatult. Nad võivad olla lahutatud oma pereliikmetest ning nende teekond võis olla pikk ja mõnel juhul ei olnud neil võimalik pikemat aega formaalharidusest osa saada. Kõiki neid lapsi nimetatakse uussisserändajatest lasteks ja on selge, et see on kõike muud kui homogeenne (ühetaoline) grupp.

Uussisserändajast laste ühisteks väljakutseteks koolis on kohanemine uues keelelis-kultuurilises keskkonnas, vajadus keelelise ja sotsiaalse lisatoe järele, samuti võivad sageli olla probleemiks ühiskonnas esinevad eelhoiakud.

Tagasipöörduja on Eestist pärit inimene, kes on Eestist pikalt eemal viibinud ja elanud mõnes teises riigis. Tagasipöördujatel on võimalik saada riigi abi enda taassisseseadmiseks Eestis (INSA). Tagasipöörduja laps võib olla omal ajal koos vanematega Eestist lahkunud, aga ka välismaal sündinud. Kui tagasipöörduja laps vajab lisaõpet eesti keeles ja talle on koostatud individuaalne õppekava, saab kool taotleda lisarahastust sellise lisaõppe jaoks (HTM).

Tagasipöördujate laste vajadused olenevad väga palju sellest, kui kaua nad on Eestist ära olnud ja milline on nende ja nende vanemate side Eestiga. Mõnikord ei ole lastel kuigi suurt sidet oma vanemate kodupaigaga, mõnikord on.

Tagasipöördujate laste tavalisimaks lisavajaduseks on eesti keele lisaõpe – mõned lapsed ei ole välismaal elades eesti keelega kokku puutunud. Isegi kui peres räägitakse eesti keelt, võib lapse eesti keele oskus erineda sama vanade Eestis elavate laste keeleoskusest, sest tema kokkupuude keelega on olnud kitsam. Lisaks võib tagasipöörduja lapsel olla sotsiaalseid ja emotsionaalseid lisavajadusi, mis on seotud uues koolisüsteemis kohanemisega ja mis on sarnased uussisserändajate laste omadega

Pagulased ei ole kaugeltki homogeenne rühm – mõned neist võivad olla Venemaalt ja võrdlemisi sarnasest haridussüsteemist, mõned hoopis Eritreast, mille haridussüsteem võib paljudes aspektides erineda. Mõnel on selja taga aastatepikkune kolimine ühest kohast teise, mõne jaoks on Eesti esimene riik, kuhu ta pärast oma kodumaad sattus. Mõne pagulaslapse vanemad on kõrgharidusega, mõne vanemad on lõpetanud vaid paar klassi. Seega ei saa pagulaslapsi vaadata ühe grupina.

Siiski võib pagulaste puhul välja tuua ka mõned vajadused, mis on selles grupis sagedasemad. Pagulaste puhul on tegu sundrändega, st olukorraga, kus inimestel on vähe valikuid, mh ei ole võimalust minna tagasi koju, kui asjad ei toimi. Sageli on pagulased vähem valmis rändeks, kui teised rändegrupid, nt ei ole nad eelnevalt saanud omandada keelt või olulisi taustateadmisi. Väga tihti on pagulaste laste koolitees olnud katkestusi ja mõnikord võib lapse taustal olla ka traumeerivaid kogemusi. Nagu teisteski riikides, vajavad ka Eestis just pagulasõpilased rohkem tuge, kusjuures mitte ainult õpituge, vaid ka sotsiaalset ja emotsionaalset tuge. Sageli on ka nende vanemad suurema toe vajadusega kui teiste rändegruppide vanemad.

Millises etapis jõuavad pagulaslapsed Eestis kooli? 

Ametlikus argoos on kasutusel sõnad “varjupaigataotleja” ja “rahvusvahelise kaitse saaja”.  Varjupaigataotleja tähistab inimest, kes on Eestis taotlenud kaitset (varjupaika), ja otsustusprotsess selle andmise üle veel käib – st inimene on ootel ja ei tea, milliseks kujuneb otsus. Selleks, et võimalikult vähendada selliste perede laste koolist eemal veedetud aega, on neil võimalik juba otsuse ootamise etapis kooli minna. Enamasti jõuavad need lapsed varjupaigakeskuste (Vao, Vägeva) lähedal olevatesse koolidesse, aga vahel ka mujale koolidesse. 

Kui varjupaigataotleja saab otsuse, et ta võib Eestisse jääda, muutub tema staatus ja temast saab rahvusvahelise kaitse saaja.  Kui varjupaigataotlejad elavad enamasti keskustes, siis Eestisse jäämise loa saamise järel kolitakse reeglina mujale. See tähendab, et põgenike perest pärit laps asub õppima elukohajärgsesse kooli või lasteaeda.

Roma* kogukonnast pärit lapsi vaadatakse hariduses sageli eraldi grupina. Erinevates riikides on see erisus põhjustatud erinevatest aspektidest – nt roma perekondade liikuv eluviis, majanduslikud tingimused, romade kohta levivad stereotüübid jm. Paljudes riikides on romadel enda kogukond, mis on võrdlemisi kinnine ja mille üheks eesmärgiks on säilitada enda traditsioone, püüdes samal ajal ühendada neid ümbritseva kogukonna ootustega, sh ootustega haridusele.

Eestis võivad roma peredest pärit lapsed olla nii kohalikud lapsed kui ka uussisserändajad – st mõne viimase aasta jooksul Eestisse jõudnud lapsed. Eestis on roma laste lisatoe vajadust haridussüsteemid püütud ka kaardistada ja teha ettepanekuid roma laste paremaks toetamiseks. (nt vt HARNO lehel). 

* Roma nime asemel kasutati veel hiljuti Eestis laialdaselt sõna “mustlased”, romad ise eelistavad, et neid kutsutaks roma – see on rahvusvaheliselt levinud ja on ka Eesti romade endi eelistus. 

Omaette rühma moodustavad lapsed, kes on Eestis sündinud, ent pärit kodudest või kogukondadest, kus ei räägita ühena põhikeeltest mitte eesti keelt, vaid muud keelt. Nende hulka võivad kuuluda väga erineva kodukeelega – poola, armeenia, vene vm – lapsed, kelle vanemad otsustavad eesti õppekeelega kooli kasuks. Eestis sündinud teiskeelsetest peredest pärit lapsed kipuvad Eesti koolis sageli märkamatuks jääma – enamasti räägitakse neist vaid eesti keele omandamise võtmes.

Eestis on omamoodi probleemiks erinevate ootuste ebakõla: ühelt poolt on ühiskondlikult ootused, et nt venekeelne osa elanikkonnast räägiks korralikult eesti keelt ja oleks „integreerunud“. Teiselt poolt öeldakse eesti õppekeelega koolis teiskeelsetele vanematele sageli, et nad peavad olema valmis selleks, et lapsel saab raske olema, võimalik, et nad peavad otsima tasulist eraõpetajat ja vahel öeldakse ka, et vaatame üldse, kuidas laps hakkama saab ja kui ei saa, tasuks muu (nt vene) õppekeelega kooli üle minna. Ka uussisserändajatest laste vanematele soovitatakse mõnikord eesti õppekeelega koolides, et nad valiksid lapsele pigem vene õppekeelega kooli.

Millised mured võivad olla teiskeelse lapse vanemal?

Kõige enam puudutab alljärgnev lõik vene emakeelega lapsevanemat, kes otsustab lapse hea eesti keele omandamise eesmärgil eesti õppekeelega kooli panna. Kuna viimase kolmekümne aasta jooksul on venekeelsetes peredes olnud väga erinevaid kogemusi eesti õppekeelega koolides, ja loomulikult kogemusi omavahel ka vahetatakse, muretsevad vanemad peamiselt kahe asja pärast: esiteks, et nad ei oska last õppeprotsessis aidata, sest nende enda eesti keel võib olla selleks liiga nõrk (võibolla liiga nõrk isegi selleks, et koosolekul räägitut sajaprotsendiliselt mõista); ja teiseks, et last ei võeta omaks, halvemal juhul hakatakse narrima ja kannatab lapse minapilt ja emotsionaalne tervis. 

Tõepoolest, sageli juhtub, et teatud gruppide puhul väärtustatakse laste kodust keelelis-kultuurilist tausta rohkem („see on ju tore, et sa oskad veel ka gruusia/hispaania vm keelt“ või “väga põnev, et sul on Abihaasias vanaonu”), siis venekeelse lapse keeleoskust või muid identiteediaspekte märgitakse eesti koolis harvem positiivses võtmes või väärtustatakse.  Samas võiksid aga ka nemad oma taustaoskusi ja teadmisi jagades rikastada teiste klassi laste maailmapilti. Kui koolis on võimalik toetada ka meie kohalikke teiskeelseid lapsi, et ka neil oleks lihtsam säilitada positiivset enesekuvandit, on see väga tervitatav nii laste vaates kui ka laiemalt ühiskondlikku sidusust silmas pidades. Lisaks loob teiste keelte ja kultuuride esiletõstmine väärtust kõikidele selle lapsega samas klassis õppivatele lastele.

Kes on rändelaps?
“Rändelaps” või “rändetaustaga laps”, kellega töötamiseks see leht loodud on, ei ole juriidiline mõiste, vaid viitab lapsele, kes enda tausta tõttu puutub oma kodus tõenäoliselt kokku teise kultuuri või keelega seotud aspektidega, nt kelle kodune keel erineb õppekeelest.

“Rändetaustaga” laps võib olla tulnud Eestisse kuu aega tagasi Lõuna-Koreast, sest tema vanemad said siin tööd, aga võib olla ka Eestis sündinud laps, kelle kodune keel on vene keel; samuti tagasipöördujate laps – st laps, kelle vanemad on pärit Eestist, ent läksid teise riiki pikemaks ajaks elama, hiljem aga otsustasid lapsega Eestisse tagasi tulla.

Kas rändelapsi saab üheks grupiks üldistada?
Rändelaps on väga lai kategooria, mis hõlmab erinevaid gruppe, millest tavalisemad on välja toodud all. Kuigi on raske välja tuua vajadusi, mis oleks ühtmoodi olulised kõigile rändetaustaga lastele, võivad mõned vajadused olla rohkem iseloomulikud teatud konkreetsetele rändegruppidele. Iseenesestmõistetavalt tuleb lisaks alati silmas pidada, et iga laps ja iga lapse olukord omanäoline.

Eesti koolides sagedamini esinevad rändegrupid:

Uussisserändaja on lai katusmõiste. Haridussüsteemis loetakse uussisserändajaks Eestisse Euroopa Liidust või väljastpoolt EL tulnud last, olenemata rände põhjusest (nt pere- või õpi, varjupaiga taotlemine jm), kes on Eestis viibinud vähem kui kolm aastat ja kelle kodukeel erineb õppekeelest.

Koolid, kus käivad uussisserändajate lapsed (st lapsed, kes on Eestis elanud alla kolme aasta), saavad küsida uussisserändaja lapse õpetamise toetamiseks toetust. Kui EHISesse on õpilane kantud märkega “uussisserändaja”, annab see koolile või omavalitsusele võimaluse taotleda täiendavat toetust õpilase eesti keele oskuse arendamiseks ja eesti keele teise keelena õppe korraldamiseks (HARNO).
Laiemalt, erinevate programmide ja uuringute mõistes kasutatakse aga Eestis mõistet “uussisserändaja” inimeste kohta, kes on Eestisse saabunud viimase viie aasta jooksul. Just selles mõttes käsitleb uussisserändajat Eestisse välismaalt tulnud inimeste toetamise riiklik programm (Kohanemisprogramm), mis on mõeldud nii täiskasvanutele kui ka lastele.

 

Uussisserändajad on suur ja mitmekesine grupp

 

Uussisserändajad lapsed saabuvad erinevatest maailma riikidest, haridustee erinevates etappides. Lapsed võivad olla Eestisse saabunud juba imikuna või hoopis gümnaasiumiastmes. Nad võivad saabuda kooli alguseks või kooliaasta keskel. On lapsi, kelle pere on otsustanud Eestisse tulla – nt tulevad nende vanemad Eestisse tööle. Nende liikumine on olnud planeeritud ja vabatahtlik. Kui nad on kooliealised, on neil reeglina juba mingi koolikogemus enda koduriigist. Samas on lapsi, kes jõuavad Eestisse sellepärast, et nende päritoluriigis puhkes sõda vm kriis, kes on pidanud lahkuma kiiruga ja planeerimatult. Nad võivad olla lahutatud oma pereliikmetest ning nende teekond võis olla pikk ja mõnel juhul ei olnud neil võimalik pikemat aega formaalharidusest osa saada. Kõiki neid lapsi nimetatakse uussisserändajatest lasteks ja on selge, et see on kõike muud kui homogeenne (ühetaoline) grupp.
Uussisserändajast laste ühisteks väljakutseteks koolis on kohanemine uues keelelis-kultuurilises keskkonnas, vajadus keelelise ja sotsiaalse lisatoe järele, samuti võivad sageli olla probleemiks ühiskonnas esinevad eelhoiakud.

Tagasipöörduja on Eestist pärit inimene, kes on Eestist pikalt eemal viibinud ja elanud mõnes teises riigis. Tagasipöördujatel on võimalik saada riigi abi enda taassisseseadmiseks Eestis (INSA). Tagasipöörduja laps võib olla omal ajal koos vanematega Eestist lahkunud, aga ka välismaal sündinud. Kui tagasipöörduja laps vajab lisaõpet eesti keeles ja talle on koostatud individuaalne õppekava, saab kool taotleda lisarahastust sellise lisaõppe jaoks (HTM). 

Tagasipöördujate laste vajadused olenevad väga palju sellest, kui kaua nad on Eestist ära olnud ja milline on nende ja nende vanemate side Eestiga. Mõnikord ei ole lastel kuigi suurt sidet oma vanemate kodupaigaga, mõnikord on.

Tagasipöördujate laste tavalisimaks lisavajaduseks on eesti keele lisaõpe – mõned lapsed ei ole välismaal elades eesti keelega kokku puutunud. Isegi kui peres räägitakse eesti keelt, võib lapse eesti keele oskus erineda sama vanade Eestis elavate laste keeleoskusest, sest tema kokkupuude keelega on olnud kitsam. Lisaks võib tagasipöörduja lapsel olla sotsiaalseid ja emotsionaalseid lisavajadusi, mis on seotud uues koolisüsteemis kohanemisega ja mis on sarnased uussisserändajate laste omadega

Ametlikus argoos on kasutusel sõnad “varjupaigataotleja” ja “rahvusvahelise kaitse saaja”. Esimene tähendab inimest, kes on Eestis taotlenud kaitset (varjupaika), ja otsustusprotsess selle andmise üle veel käib – st inimene on ootel ja ei tea, milliseks kujuneb otsus. Selleks, et võimalikult vähendada selliste perede laste koolist eemal veedetud aega, on neil võimalik juba otsuse ootamise etapis kooli minna. Enamasti jõuavad need lapsed varjupaigakeskuste (Vao, Vägeva) lähedal olevatesse koolidesse, aga vahel ka mujale koolidesse. Kui varjupaigataotleja saab otsuse, et ta võib Eestisse jääda, muutub tema staatus ja temast saab “rahvusvahelise kaitse saaja”. Tavakeelepruugis nimetatakse nii esimest kui ka teist gruppi sageli lihtsalt pagulasteks või põgenikeks.
Kui varjupaigataotlejad elavad enamasti keskustes, siis Eestisse jäämise loa saamise järel kolitakse reeglina mujale. See tähendab, et põgeniku perest pärit laps asub õppima elukohajärgsesse kooli või lasteaeda.
Pagulased ei ole üks homogeenne rühm – mõned neist võivad olla Venemaalt ja võrdlemisi sarnasest haridussüsteemist, mõned hoopis Eritreast, mille haridussüsteem võib paljudes aspektides erineda. Mõnel on selja taga aastatepikkune kolimine ühest kohast teise, mõne jaoks on Eesti esimene riik, kuhu ta pärast oma kodumaad sattus. Mõne vanemad on kõrgharidusega, mõne vanemad on lõpetanud vaid paar klassi. Seega ei saa pagulaslapsi vaadata ühe grupina.
Siiski võib pagulaste puhul välja tuua ka mõned vajadused, mis on selles grupis sagedasemad. Pagulaste puhul on tegu sundrändega, st olukorraga, kus inimestel on vähe valikuid, mh ei ole võimalust minna tagasi koju, kui asjad ei toimi. Sageli on pagulased vähem valmis rändeks, kui teised rändegrupid, nt ei ole nad eelnevalt saanud omandada keelt või olulisi taustateadmisi. Väga tihti on pagulaste laste koolitees olnud katkestusi ja mõnikord võib lapse taustal olla ka traumeerivaid kogemusi. Nagu teisteski riikides, vajavad ka Eestis just pagulasõpilased rohkem tuge, kusjuures mitte ainult õpituge, vaid ka sotsiaalset ja emotsionaalset tuge. Sageli on ka nende vanemad suurema toe vajadusega kui teiste rändegruppide vanemad.

Varem mustlasteks, tänapäeval romadeks nimetatud kogukonnast pärit lapsi vaadatakse hariduses sageli eraldi grupina. Erinevates riikides on see erisus põhjustatud erinevatest aspektidest – nt roma perekondade liikuv eluviis, majanduslikud tingimused, romade kohta levivad stereotüübid jm. Paljudes riikides on romadel enda kogukond, mis on võrdlemisi kinnine ja mille üheks eesmärgiks on säilitada enda traditsioone, püüdes samal ajal ühendada neid ümbritseva kogukonna ootustega, sh ootustega haridusele.
Eestis võivad roma peredest pärit lapsed olla nii kohalikud lapsed kui ka uussisserändajad – st mõne viimase aasta jooksul Eestisse jõudnud lapsed. Eestis on roma laste lisatoe vajadust haridussüsteemid püütud ka kaardistada ja teha ettepanekuid roma laste paremaks toetamiseks. Kuna tegu on üsna eristuva grupiga, siis selle materjali teemaks ei ole roma laste haridusküsimused. Roma lapsi ja haridust puudutavates küsimustes võib tutvuda materjalidega HARNO lehel.

Omaette rühma moodustavad lapsed, kes on Eestis sündinud, ent pärit kodudest või kogukondadest, kus ei räägita ühena põhikeeltest mitte eesti keelt, vaid muud keelt. Nende hulka võivad kuuluda väga erineva kodukeelega – poola, armeenia, vene vm – lapsed, kelle vanemad otsustavad eesti õppekeelega kooli kasuks. Eestis sündinud teiskeelsetest peredest pärit lapsed kipuvad Eesti koolis sageli märkamatuks jääma – enamasti räägitakse neist vaid eesti keele omandamise võtmes.
Eestis on omamoodi probleemiks erinevate ootuste ebakõla: ühelt poolt on ühiskondlikult ootused, et nt venekeelne osa elanikkonnast räägiks korralikult eesti keelt ja oleks „integreerunud“. Teiselt poolt öeldakse eesti õppekeelega koolis vanematele sageli, et nad peavad olema valmis selleks, et lapsel saab raske olema, võimalik, et peab otsima tasulist eraõpetajat ja vahel öeldakse ka, et pärast aastast eestikeelses koolis õppimist vaadatakse, kuidas laps hakkama saab ja kui ei saa, tasuks siiski vene õppekeelega kooli üle minna. Ka uussisserändajatest laste vanematele soovitatakse mõnikord eesti õppekeelega koolides, et nad valiksid lapsele pigem vene õppekeelega kooli.

Vene emakeelega lapsevanem, kes otsustab lapse hea eesti keele omandamise eesmärgil eesti õppekeelega kooli panna, muretseb peamiselt kahe asja pärast: esiteks, et ta ei oska last õppeprotsessis aidata, sest tema enda eesti keel võib olla nõrk – võibolla liiga nõrk ka selleks, et koosolekul räägitut sajaprotsendiliselt mõista; ja teiseks, et last ei võeta omaks, halvemal juhul hakatakse narrima.
Tõepoolest, sageli on ka võimalik tõdeda, et teatud gruppide laste puhul väärtustatakse kodust keeletausta rohkem („see on ju tore, et sa oskad veel ka gruusia/hispaania vm keelt“) ja on ka rohkem positiivset huvi nt taustakultuuri kommete vastu, siis venekeelse lapse keeleoskust või muid identiteediaspekte märgitakse eesti koolis harvem positiivses võtmes või väärtustatakse. See kehtib nii vene kodukeelega uussisserändajate puhul, enamgi veel aga kohalike laste puhul, kellel on üheks kodukeelteks vene keel. Samas võiksid aga ka nemad oma taustaoskusi ja teadmisi jagades rikastada teiste klassi laste maailmapilti. Kui koolis on võimalik toetada ka meie kohalikke teiskeelseid lapsi ja vanemaid – nii keelelelise arengu (sh esimese keele) osas kui ka identiteedi osas, on see väga tervitatav nii teiskeelsete perede vaates kui ka laiemalt ühiskondlikku sidusust silmas pidades. Lisaks loob teiste keelte ja kultuuride esiletõstmine väärtust kõikidele selle lapsega samas klassis õppivatele lastele.