kultuuritundlik õpetamine (culturally responsive teaching, culturally relevant pedagogy) on õpetamisstrateegia, mis tekkis USA-s 1990ndate keskel haridusteadlase Gloria Ladson-Billingsi ideedest ja mida seejärel on erinevad teadlased edasi arendanud ja mõtestanud.
Milline on kultuuritundlik õpetaja?
- Usub, et kõik õpilased on suutelised õppima ja tal on kõrged ootused kõikidele õpilastele;
- Mõistab enda õpilaste tausta, nende kogukonnas olemas olevaid teadmisi ja kogemusi ning kasutab neid õpilaste arengu toetamisel;
- Reflekteerib (peegeldab ja mõtestab) enda elu, kogemusi ja teadmisi, suhestades neid teiste kogukondade ja inimeste kogemustega;
- On teadlik enda mõtlemiskalletest ja eelhoiakutest;
- Aitab õpilaste ära tunda ja kriitiliselt mõtestada ühiskonnas esinenud või esinevaid tendentse (nt erinevate gruppide positsiooni ja võimalusi ühiskonnas, sh sotsiaalset märgata sotsiaalset ebavõrdsust);
- Oluline on ka, et õpetaja omab sügavat ja põhjalikku teadmist enda ainest.
Kuna kultuuritundliku õpetamise kontseptsioon kujunes välja USA-s, on mõned aspektid ja tlgendused seotud USA ajalooga ja poliitilise reaalsusega või sellega, millisena nähakse paljukultuurilist ühiskonda. Kõik nüansid ei pruugi Eesti kontekstis olla üks-ühele äratuntavad või ülevõetavad. Siiski on selle lähenemise keskne idee väga asjakohane Eesti kontekstis, nimelt õpilaste elude tundmine ja nende teadmiste, eelnevate kogemuste, taustaraamistiku ja õpiharjumuste kasutamine klassiruumis ja õppeprotsessis, selleks, et muuta õppimist õpilase jaoks asjakohasemaks ja efektiivsemaks ja aidata neil tutvuda uute ideede ja kontseptsioonidega.
Kultuuritundlik õpe kasutab klassiruumis võimalikult palju erinevate õpilaste teadmisi ja kogemusi
Kultuuritundliku õpetamise metoodiline osa – st fookus seoste loomisele ja kogemuste kasutamisele ei puuduta ainult rändetaustaga õpilast, vaid seda saab edukalt kasutada ka klassides, kus ei ole ühtegi rändelast. Igal õpilasel on oma taust ja kogemus ja kui seda õppetöösse kaasata, muudab see õppeprotsessi efektiivsemaks. Küll aga on õpetajal reeglina lihtsam luua seoseid tema endaga sama taustaga õpilaste puhul, sest ta teab, millele viidata – rändelaste puhul nõuab see lisaks mõtlemistr.
Kultuuritundlik õpetamine ei ole mitte üks meetod, vaid lähenemine, milles kasutatakse erinevaid õppemeetodeid ja materjale, mis toetavad kõikide õpilaste kogemuse toomist klassiruumi.
Kultuuritundlik õpe on õpe, milles on ruumi erinevatele identiteetidele ja perspektiividele
Teine aspekt kultuuritunliku lähenemise juures on teadlik lähenemine identiteediküsimustele. Rändetaustaga õpilase kodune keel, teistes riikides elavad sugulased, natuke teine valik raamatuid, mida lapsepõlves loetud – see kõik on osa õpilase identiteedist. Ka tema kogukonnas levinud narratiivisd on osa tema elust. Näiteks võib roma perest pärit laps olla üles kasvanud vanematega, kellel on koolis olnud palju negatiivseid kogemusi ja need mõjutavad tema suhet kooli. Sel juhul on seda kasulik teada – nt võib see aidata mõista, miks vanemad või laps käitub ühte või teistmoodi. Probleemiga on aga alati parem tegeleda nii, et me mõistame selle tagamaid.
Kultuuritundlik õpe ei tähenda seda, et õpetaja peaks Google´ist otsima infot teiste kultuuride kohta
Teinekord arvatakse, et kultuuritundlik õpe tähendab info otsimist rändelapse päritolumaa kultuuri kohta ja vastavalt sellele lapse kohtlemist – nt kui oleme lugenud, et mingis riigis ei ole kombeks juttu rääkides silma vaadata, siis ei peakski seda tegema. Sellisel lähenemisel on mitmeid probleeme, millest saad lugeda rohkem siin, ja see ei ole ka kultuuritundliku õppe eesmärk.
Küll aga on kultuuritundliku õppe eesmärk mitte panna õpilast tundma, et grupp, millesse ta kuulub, on kehvem või ebasoovitav, et ta on vähem väärtuslik, et keel, mida ta räägib, ei ole teretulnud või et ta peab oma pere tausta pärast piinlikkust tundma. Samamoodi nagu ei peaks end klassis halvasti tundma laps, kelle peres on väiksemad majanduslikud võimalused. See aga nõuab õpetajalt eneserefleksiooni, nt seda, et ta mõtleb, et küsimus “Milliseid probleeme tõi kaasa see, et moslemite hulk Euroopas suurenes” on tendetslik ja suunab klassi nägema olukorda vaid ühe prisma kaudu ning kui tal klassis on sellel hetkel õpilane, kelle vanemad on pärit nt Aserbaidžaanist, mõjutab see teda, sest tema jaoks “moslemid, kes tulid Euroopasse elama” võivad olla tema enda pere.
Kuidas see siis praktikas välja näeb?
Esiteks ei saa midagi teha, kui õpetaja ei tea enda õpilasi. Aserbaidžaanist Eestisse tulnud pere näidet kasutades: õpetajal võiks olla teadmine, et lapsel on see taust. On selge, et see ei ole alati võimalik, aga kui õpetaja on loonud ruumi, kus õpilasi julgustatakse kogemusi jagama, kus neil on turvaline seda teha, siis see on hea algus ja kui tähelepanelikult õpilasi kuulata, tulevad erinevad taustakultuurilised tegurid õige pea välja.
Teiseks, võiks seda teadmist kasutada tundide planeerimisel, st võiks mõelda, millised õpilased klassis on – millise taustaga, mida sa tead nende perest või probleemidest, millega grupp, millesse nad kuuluvad kokku puutuvad. Nt venekeelsetel peredel on taustal palju hinnanguid “”venelased tulid ja…”). Samamoodi võivad aga mingid hoiakud puudutada hoopis inimesi, kes kahtlevad vaktsineerimise mõttekuses (“harimatud!”) või hoopis LGBTQ+ kogukonda (“see on ebaloomulik!”) – sellised hinnangud on nendel õpilatel kogu aeg taustal.
Kolmandaks, tundi planeerides, kaaluge, kas ja kuidas on võimalik õpilastel enda kogemusi jagada ja rääkida, kuidas nad õpitavat enda teadmiste ja kogemustega seostavad.
Neljandaks, meil kõigil on eelhoiakud ja eeldused, mis ei pruugi olla tõesed. Juba see, et oleme valmis mõtlema, kas me tegelikult teame selle konkreetse õpilase või tema pere kohta midagi (nt mida nad arvavad usust või poliitikast), mis või me ainult arvame enda teadvat (sest lugesime, et selles grupis nii tehakse). Uue kultuurilise grupiga kokku puutudes on väga loomulik ka laiendada ühte kogemust tervele grupile “Nigeerias tehakse nii!”), kuid ka iga grupi sees võib leida äärmiselt erinevaid arvamusi, uskumusi ja väärtusi.
Ole avatud uutele lähenemistele. Asjad, mis aitasid sul midagi õppida võivad töötada ka selles kontekstis, kus sa täna oled oma õpilastega – ja võivad ka mitte töötada. Vahel see lihtne mõte ununeb.
Ole uudishimulik ja avatud ka keelelis-kultuurilise mitmekesisuse küsimustes. Mitmekesisus on põnev ja erinevate lähenemiste plusside ja miinuste arutamine on vaid kasuks!
Kutsu vanemad klassi! Võibolla on neil rääkida mõni lugu enda elust – see on suurepärane viis koostööd alustada.
Uju-või-upu versus aitame õppida ujuma
USA kultuuritundliku lähenemise koolitaja Sharroky Hollie sõnul on kultuuritundlik õpetamine vastand uju-või-upu lähenemisele ja traditsioonilsele õpikäsitlusele. Klassis on õpilasi, kes on head ujujad – nendel läheb koolis hästi. Kuid klassis on alati ka õpilasi, kes ei ole nii head ujujad või neid, kes üldse ei olegi ujujad. Nendel ei lähe koolis kuigi hästi. Selleks, et jõuda nende õpilasteni, kellel ujumine ei õnnestu, ei piisa sellest, et seista basseini äärel ja seletada, kuidas teha. Nende aitamiseks peab ise basseini hüppama. Seda kultuuritundlik õpe tähendabki: basseini hüppamist ja enda õpilastega kohtumist ja nende toetamist seal, kus nad on – rändetaustaga õpilaste puhul mh ka nende keelelis-kultuurilisi taustategureid arvestades.
Tahad rohkem teada ja sulle sobib ka inglise keeles lugeda?
Kui tahad rohkem süvitsi minna ja ei pelga veidi akadeemilisemat teksti inglise keeles lugeda, siis Gloria Ladson-Billings, Geneva Gay, Zaretta Hammond ja Django Paris on autorid, kellest võiks alustada!