Haridusuuringud näitavad selget seost vanema kaasatuse ja lapse hea hakkamasaamise vahel koolis (sh akadeemiline edukus, positiivsem suhtumine kooli, kohalkäimine ja osalemine, paremad hinded jm).
Mitmete riikide uuringud näitavad aga ka, et sisserändajatest (ja ka rändetaustaga) lapsevanemad osalevad oma lapse hariduses vähem. Selleks on mitmeid põhjuseid. Kuigi mõnikord arvatakse, et rändetaustaga vanemate vähene kaasatus tähendab, et nad ei väärtusta haridust, näitavad mitmed uuringud, et see ei ole nii. „Õpetajad tunnevad, et lapsevanemad ei taha olla kaasatud ja osaleda, kuid tegelikult pered ei tea, kuidas olla kaasatud ja osaleda,“ ütleb Karen Salinas Johns Hopkini ülikoolist.
Rändetaustaga vanemate tavalisimateks takistusteks enda laste koolielus aktiivsel osalemisel on pigem nende enda vähene kogemus formaalharidusega (iseäranis nt pagulasperedes, kes on pärit riikidest, kus hariduse kättesaadavus ja kvaliteet on madal), madal keeleoskus (võib kehtida ka nt venekeelse vanema puhul, kes tunneb end ebamugavalt, kardab keeleliselt eksida ühises vestluses või ei oska kodutöödega aidata, kuna ei saa nendest aru), kultuuri ebapiisav tundmine, ajapuudus (võib kehtida kõigi puhul, aga eriti uussisserändaja peab paljude probleemidega korraga hakkama saama). Kõik need tegurid mõjutavad nende suutlikkust aidata last koolitöödega, koolielu mõistmisel või haridusvalikute tegemisel. Mida saab kool teha?
Panustada kommunikatsiooni. Enamikel koolidel on kogemusi info pakkumisega enda tavalisele sihtgrupile, st eesti emakeelega lapsevanemale. Selleks on koosolekud, kodulehed, uudiskirjad, koosolekud jms. Rändetaustaga perede puhul võib info pakkumine aga vajada lisatähelepanu – keeleliselt lihtsam ja selgem väljendusviis (mõeldes nt venekeelsetele vanematele, kes ei valda eesti keelt samal tasemel, kui eestikeelsed vanemad), vahel on uussisserändajate puhul on infot vahel vaja tõlkida või visualiseerida, samuti võidakse vajada ühiskondlik-kultuuriliste eelduste selgitamist. Lisaks info pakkumisele on aga oluline ka info saamine peredelt. Kui suhtluses on kaks osapoolt, on suhtlus tõhus vaid siis, kui info liigub mõlemas suunas ja siinkohal on vähe koole, kus on läbi mõeldud ja loodud võimalusi selleks, et julgustada lapsevanemaid aktiivselt enda poolt infovahetuses osalema.
On teada ka, et vanemate kasatust vähendab see, et neil tekib kooliga suheldes ebamugavustunne, mille põhjus on see, et nad ei ole kindlad, kuidas süsteem toimib, mida nad ise saavad teha jms. Koolid, mis on panustanud vanemate kaasamisse, võtavad aktiivse rolli, et õpetada lastevanematele, mida vanemad ise saavad ära teha. Selleks korraldatakse vanematele töötubasid või loenguid, mis aitavad lapsevanemal paremini mõista, mis koolis või klassis toimub, aga ka nt aidata oma last mingit oskuste arendamisel, hoiakute kujundamisel, motiveerimisel jne. Koolid saavad omalt poolt ka julgustada lapsevanemaid lapsega regulaarselt koolis toimuvast rääkima, jagama oma mõtteid koolitöödest, aga ka muul moel julgustatakse lapsi ja vanemaid omavahel nendel teemadel suhtlema (nt peab vanemaga tegema intervjuu). Vanemaid aitab kaasata ka see, kui kodused tööd on rohkem seotud päriseluliste olukordadega. Ka teise astme laste edukus võib paraneda kui neile anda kodutöö, mis nõuab suhtlust vanematega.
Ja lõpetuseks, huvi väljanäitamine lapse ja pere vastu, sh nende eelnevate kogemuste vastu, on lihtne viis luua algusest peale positiivsem suhe. Ja loomulikult on oluline, et kooli poolt saadetakse lapsevanemale signaal, et kool tervitab seda, kui lapsevanem tunneb huvi enda lapse käekäigu vastu koolis ja on valmis lapsevanemaga arutama erinevaid muresid ja rõõme.