Kõik rändelapsed, kes kooli tulevad, oskavad üht või mitut keelt ja saavad keele kaudu ka oma laiemaid teadmisi näidata ja oma kogemustest rääkida. Esimeses etapis kaardistataksegi uussisserändajast õpilase keelt (keeli) ja uuritakse, milliseid oskusi on õpilane arendanud, olgu see koolis või väljaspool kooli. Näiteks on ka vähesel määral mitme keele valdamine ressurss ka eesti keele õppimisel, sest õpilasel on harjumus erinevate keelte vahel liikuda. Õpetaja saab õpilase mitmekeelsust rakendada teda julgustades ja tunnustades, selleks et õpilane toetuks õppides oma erinevatele keeltele.
Selles kaaridistusetapis saadud info põhjal planeeritakse, kuidas õppetöös aega erinevate ainete vahel jaotada. Oluline on ka õpilase kirjeldus sellest, kuidas ta teadmisi on omandanud ja kuidas talle on meeldinud neid omandada (õpistiil, õpiidentiteet), samuti õpilase tausta puudutavad tegurid – kõike seda saab kasutada õppe planeerimisel ja korraldamisel.
Kes viib läbi?
Rootsis otsustab koolijuht, kes kaardistusvestlusi läbi viib. Esimest vestlust viib sageli läbi õpetaja, kes annab koolis selle õpilase emakeelt (Rootsis on rändelapse emakeeleõpe loomulik osa õppekavast), aga vestluse võib läbi viia ka mitmekeelne aineõpetaja või rootsi keele võõrkeeleõpetaja (Eesti kontekstis võib see olla nt eesti keel teise keelena õpetaja) koos tõlgiga. Mõnikord kaastakse vajadusel ka eripedagoog.
Vestluse eest vastutav õpetaja juhib vestlust ja vastutab ka dokumentatsiooni eest. Kui vestlusest võtab osa mitu inimest, seletab vastutav õpetaja lapsele ja tema vanemale vestluse alguses nende rolli.
Kes osaleb?
Esimesele vestlusele kutsutakse enamasti juurde ka lapsevanem, sest see annab lapsevanemale võimaluse koolile infot anda, samuti kooli kohta infot saada. Sel See omakorda annab võimaluse luua positivset suhet perega. Seetõttu on kaardistuvestluses ka mõned küsimused, mis puudutavad lapsevanema mõtteid koolist ja ootusi uuele koolile. See annab võimaluse paremini ootusi juhtida ja selliselt ebavajalikku frustratsiooni vältida.
Kui lapsevanem/hooldaja on vestlusesse kaasatud, on oluline, et vestluse läbiviija pöördub alati kõigepealt õpilase poole. Kui õpilane on ära rääkinud selle, mida ta tahab öelda, võib lapsevanem soovi või vajaduse korral pakkuda lisainfot. Tähtis on aga arvestada ka sellega, et laps võib tunda end vanema juuresolekul surve all või ebamugavalt ning ütleb seda, mida tema arvates vanem tahab kuulda.
Kaardistusvestluse läbiviimiseks võib vaja minna tõlget, et kaardistust läbi viiv õpetaja ja uus õpilane üksteist mõistaks. Kaasatakse nii professionaalseid tõlke kui ka kooliga seotud inimesi, kes valdavad nii kooli õppekeelt, kui ka õpilase jaoks sobivat keelt. Sellest, kuidas töötada tõlgiga, et võimalikult head tulemust saada, loe siit.
Kaardistusvestlus lähtub õpilasest, tema vajadustest ja pädevusest. Kaardistusvestlus pakub võimalust tuvastada nii õpilase tugevaid külgi kui ka külgi, mida on veel vaja arendada. Vestluse üheks eesmägiks on ka suurendada õpilase kindlustunnet.
Kaardistusvestlus on struktureeritud ja selles lähtutakse etteantud juhendmaterjalist. Materjalis sisalduvate küsimuste ja ülesannete kaudu saab õpilane võimaluse rääkida oma kogemustest ja näidata oma teadmisi.
Oluline on meeles pidada, et uussisserändajast õpilase hariduslikud kogemused ei pruugi kattuda samas vanuses Eesti õpilastekogemustega. Näiteks võib õpilase haridusteel olla erinevatel põhjustel lünki. Seetõttu on oluline proovida lähtuda konkreetsest õpilasest ja tema olukorrast ja teha kohandusi, küsimusi võib vahele jätta ja alati saab lihtsamaid ülesandeid valida.
Samal ajal peab silmas pidada ka, et rändelaps võib mõnes aines või valdkonnas olla jõudnud ka kaugemale, kui eeldame samas vanuses Eesti koolis käivalt õpilaselt.
Kui kaua vestlus kestab?
Vestluse pikkus on maksimaalselt 70 minutit, sh aeg, mis kulub tõlkimisele. Aega kohandatakse vastavalt lapse vanusele, kogemustele ja eeldustele.
Õpilasest lähtumine
I etapi kaardistusmaterjal on kõigile ühine, ent vestlus võib kulgeda nooremate ja vanemate õpilaste puhul erinevalt. Tavaliselt on vanematel õpilastel lihtsam rääkida sellest, kuidas nad keelt kasutavad ja kuidas nad õpivad. Siiski võib paljude õpilaste jaoks, olenemata vanusest, olla harjumatu ja raske väljendada mõtteid enda õpiprotsessi kohta ja reflekteerida seda. Oluline on lähtuda konkreetsest õpilasest, püüda tunnetada, millega ta hakkama saab ning vajadusel küsimusi ümber sõnastada. Vahel võib õpilasel olla raske väljendada suuliselt ja ta eelistab vastata kirjalikult.
Kui vestluse läbiviimisel kerkivad esile probleemid ja on näha, et õpilasel on raske, katkestatakse vestlus ja jätkatakse pärast vajalikke kohendusi. Ka siis, kui tundub, et õpilane on stressis, vestlus kateskatatakse ja jätkatakse hiljem.
Haridusliku taustata õpilane
Vahel võib kooi tulla õpilane, kellel ei ole eelnevat hariduslikku tausta. Sel juhul proovitakse tuua näiteid, mis ei oleks seotud kooliga, vaid mõne muu eluvaldkonnaga. Õpilast julgustatakse rääkima nt igapäevakohustustest ja -tegemisetest, jälgides seejuures, milliseid oskusi ja kogemusi on õpilane selles kontekstis omandanud.
Erivajadusega õpilane
Kui õpilane on sellise erivajadusega, mille tõttu tal endal on raske küsimusi mõista või neile vastata, võib küsimusi esitada ka lapsevanemale/hooldajale. Sel juhul võib olla kasulik kaasata vestlusse ka eripedagoog.
Ettevalmistus
Enne vestluse läbiviimist tuleb tutvuda kõikide materjalidega. On soovitav, et kõik, kes materjaliga hiljem töötavad, vaatavad selle koos ka läbi, et tekiks ühine pilt.
Esimese etapi materjal jaguneb neljaks osaks:
1. Keel
2. Varasem koolikogemus
3. Kogemus ja huvid
4. Ootuse
Vestlusjuhend
Vestlusjuhendi (vestluse üldpõhimõtted ning küsimused) leiad siit (saab alla laadida Word dokumendina): Uussisserändajatest õpilaste oskuste kaardistamine – I etapp
Allikas: Skolverket (Rootsi Kooliamet)